Saatus: Tüütu klient osutus päästjaks

Merike valis töö passilauas, sest inimestega suhtlemine talle ei meeldinud. Eriti hästi ei tulnud see välja ka.

Ükskord jäi aga Merikese kolleeg haigeks ning tal tuli teda asendada ning inimestega otseselt kokku puutuda. Ainuüksi mõte sellest, et ta peab suhtlema nõudlike ja enamalt jaolt rahulolematute inimestega, rikkus täielikult naise selletagi sünge meeleolu.
Samal ajal jooksis teises linna otsas, trussikute väel ja vaid üks sokk jalas, oma korteris ringi noormees, keda oli õnnistatud vägagi naljaka nimega – Leopold Nüüd. Ta ei jooksnud mitte lihtsalt niisama või tervislikel kaalutlustel, vaid ajas taga oma spanjelit, kellel oli sugugi mitte vähem naljakas nimi  – Bombay.
Leopold, keda sõbrad hellitavalt Leoks kutsusid, oli kena pikka kasvu brünett noormees. Kuid vaatamata kõigile neile imelistele omadustele ei õnnestunud tal oma vilkalt ringi sebivat kutsikat kinni püüda. Seda oli aga ilmtingimata vaja teha, sest Bombay oli öökapilt Leo passi sisse vehkinud ja kutsikal oli kindel mõte seda nüüd algosadeks lammutada.
„Palun ära näri seda!“ anus Leo voodi alla põgenenud koera.
Aga kus sa sellega! Kutsikad armastavad teadagi mänguhoos teha kõike vastupidiselt. Olles voodi alla peitunud, hakkas Bombay otsemaid hinnalist dokumenti järama ja selleks ajaks, kui omanik selle ta kokkusurutud hammaste vahelt kätte sai, oli pass omandanud täielikult räsitud välimuse.
„Bombay, sa igavene tõbras!“ kirus meeleheites Leo, kuid mis tolku sellest enam oli.
Loomulikult pole uue dokumendi hankimises midagi keerulist. Tuleb passilauda minna, taotlus esitada, riigilõiv tasuda ja kolmekümne päeva pärast ongi uus, trükivärvist lõhnav dokument teil olemas... Probleem seisnes aga selles, et passi oli Leole juba kahe päeva pärast vaja. Teda ootas ees tööreis riiki, kuhu sisenemiseks oli ilmtingimata passi vaja. Jäi üle vaid üks võimalus – minna passilauda ja anuda „healt tädilt“ halastust lühendada imedokumendi kättesaamise aega. Mida ta ka tegi.

Igaühega juba ei juhtu!
Leo suureks imestuseks ja rõõmuks istus passilauas kujuteldava „tädi“ asemel kena neiu – suurte gasellisilmadega šatään.
„Tere!“ tervitas Leo laia naeratusega ja ulatas talle oma passi.
„Tere,“ vastas Merike range ilmega ja võttis kummalise dokumendi ettevaatlikult enda kätte.
Selle lähemal uurimisel tabas Merikest õud ja ta tõstis kliendile imestunud pilgu.
Leo tõmbas kopsud õhku täis ja üritas ühe hingetõmbega kogu loo juhtunust neiule ära seletada. Vaatamata ta pingutustele see Merikesele muljet ei avaldanud – ta nägu muutus veelgi rangemaks.
„Saage aru, seda võib igaühega meist juhtuda,“ lõpetas Leo reipalt oma loo jutustamise.
„Igaühega?“ tõstis Merike kulmud ja teatas: „Te eksite, kodanik Nüüd. Normaalsete inimestega midagi sellist ei juhtu.“
Pärast sellist kohtuotsust oli mõttetu protsessi kiirendamist paluda, kuid Leo siiski võttis selle riski.
„Kahjuks ei saa ma teid millegagi aidata,“ teatas Merike kuivalt, olles noore mehe hingestatud etteaste ära kuulanud.
Tõestused selle kohta, et sellest lähetusest sõltub mitte ainult tema tulevane karjäär, vaid ka kogu edasine elu, ei avaldanud naisele samuti muljet. Üleüldse ajas teda noormehe vastutustundetu optimism täiega närvi. Ja veel naeratab ka! Nagu oleks põhjust, millest rõõmu tunda! Kummaline tüüp. Mõtles veel mingi Bombay välja. Ja nimi on tal ka totakas – Leopold. Rääkimata perekonnanimest... Lihtsalt mingi tuisupeast idioot.
Õhtul, olles tööpäeva lõpetanud, tõmbas Merike selga oma lemmiku – sinise sulejope, pani pähe punase tuttmütsi ja läks supermarketisse. Ta oli lubanud vanematele leiba osta. Ainult leiva pärast ta ostukäru võtma ei hakanud, kuid nagu see tihti juhtub, meenus talle ostusaalis, et on vaja osta veel piima, võid, juustu, mune, kalamarja... Kõik see kraam tahtis tal käest kukkuda juba enne kassasse jõudmist. Seal maksis ta kauba eest, pakendas selle kilekotti ja hakkas liikuma väljapääsu poole.

Midagi täiesti arusaamatut!
Edasi juhtus aga midagi uskumatut. Saanud turvaväravast vaevalt läbi, kuulis ta, kuidas see kõrvulukustavalt kiljuma hakkas. Koheselt ilmus kohale ka kiitsakas turvamees. Ta palus viisakalt Merikesel oma kilekoti sisu ette näidata, kõndis sellega läbi turvavärava, palus siis naisel sedasama teha ja taas kostis üle ostusaali seesama ebameeldiv heli. Merike surus käe instinktiivselt jopetaskusse... ja oh õudust! – avastas sealt karbi punase kalamarjaga. Ilmselt selleks, et käsi vabaks saada, oli ta selle enne kassasse jõudmist ajutiselt sinna pannud ning siis unustanud.
„Oih,“ ütles Merike ja kirjeldas turvamehele puhtsüdamlikult kõiki kahetsusväärse juhtumi üksikasju. Aga meest tema aus ülestunnistus ei liigutanud ja ta palus naisel endale järgneda. Merike tundis, kuidas häbipuna palgele tõusis. Ta märkas, millise põlglikkusega kõik ümbritsevad inimesed teda vaatasid. Vähe sellest – ka ta ise nägi end kõrvalt:  mõttetut ning haletsusväärset naist selle tobeda sinise jope ja vanamoodsa kootud mütsiga... Tal oleks juba ammu aeg olnud oma garderoobi muutma, kuid poodlemine oli  Merikese jaoks igav ning pealegi oli tal komme oma asjadesse kiinduda.
„Tulge kaasa!“ käsutas kiitsakas. Samal hetkel astus ta juurde teine turvamees – paksuke nagu murumuna – ja sosistas talle midagi kõrva sisse. Mõlemad mehed pöörasid pead ja silmitsesid väljendusrikka pilguga Merikest. Kiitsakas kissitas silmi, aga „murumuna“ sirutas end uuesti ta kõrva juurde ja hakkas sosistama.
„Tema... see on kindlasti tema,“  suutis Merike üksikuid lausekatkeid eristada. Siis astus kiitsakas mõned sammud eemale ja seletas midagi oma kaasaskantavasse sidevahendisse.
„Läheb veidi aega, proua,“ ütles „murumuna“ ebaloomulikult magusa häälega. „Õigemini preili.“
Ja siis juhtus midagi täiesti arusaamatut. Supermarketisse lendas sisse politseipatrull. Enne, kui Merike iitsatadagi jõudis, olid ta käed käeraudadesse pandud. Kaks tugevat meest teatasid nagu ühest suust: „Me ei soovita vastu hakata!“ Nad haarasid tal küünarnukkidest kinni ja talutasid tänavale. Alles politseiautos sai šokeeritud Merike veidi kõnevõime tagasi ja ta küsis endalegi võõral häälel: „Mis siin üleüldse toimub?“ Aga mehed ignoreerisid ta küsimust – nad vaid istusid ja põrnitsesid tühjal pilgul enda ette.

Olukord muutub katastroofiliseks
Politseijaoskonnas paluti Merikesel esitada isikut tõendav dokument, aga seda tal polnud.
„Kas hakkame tunnistusi andma?“ nõudis karmi ilmega hallipäine politseikomissar.
„Milliseid tunnistusi?“ küsis Merike vaiksel häälel. „Ma ei saa millestki aru... Ma olen aus inimene, töötan passilauas...“
„Ära sa märgi!“ sõnas seepeale komissar pilkavalt ja pani naise ette lauale fotoroboti pildi, millel Merike ennast ära tundis.
„Mis see on?“ suutis ta vaevu sosistada.
„Fotosessioon Kanaari saartel,“ õelutses politseikomissar. „Lõpetage lolli mängimine! Rääkige, kus on raha?“
Merike hakkas nutma.
„Ärge üritagegi minus kaastunnet tekitada. Minuga need trikid läbi ei lähe,“ hoiatas komissar ja noogutas valvurile. „Pange ta kambrisse!“
Kui täielikus šokis Merikest mööda koridori hakati juhatama, suutis ta mõelda vaid sellele, kuidas mitte teadvust kaotada.
„Näoga seina poole!“ käsutas valvur, kui nad olid kambriukseni jõudnud. Kui mees pikalt  võtmetega kõlistades lõpuks kambriukse lahti sai ja käsutas Merikesel siseneda, oli naine sunnitud sealset vaatepilti nähes seinalt tuge otsima. Kambris istus, pikutas, seisis ja kõndis närviliselt ringi ligi kümme naist, kes kõik olid millegi poolest talle sarnased. Ja neil kõigil oli seljas sinine jope ja peas punane kootud müts. „Ilmselt hakkan ma hulluks minema,“ mõtles Merike. „Või on see lihtsalt õudusunenägu?“
Varsti tuli aga kõik päevavalgele. Selgus, et keskpäeval oli toime pandud jultunud röövkallaletung valuutavahetuspunktis. Kurjategijatel – mehel ja naisel – õnnestus põgeneda, kuid klienditeenindajale oli naise välimus meelde jäänud ja ta oli kallaletungijat ka põhjalikult kirjeldada suutnud. Sinine jope, punane kootud müts ja nii edasi... Kurjategija täpne sarnasus Merikesega polnud muud kui üks pöörane ja juhuslik kokkusattumus. Aga nagu me teame, ei pruugi mis tahes kokkusattumused meie elus juhuslikud olla...
Samal ajal, kui Merike surmamõistetu ilmega kambri seina ääres värises, astus politseikomissari kabinetti tema ristipoeg.

Kõige ootamatum alibi
„Onu Johannes,“ ütles ta, „ainult sina saad mind aidata. Sul on sidemeid. Pean  ülehomme töölähetusse sõitma, aga Bombay, igavene tõbras, näris mu passi puruks. Läksin seda vahetama, aga seal öeldi, et nii lühikese ajaga pole see võimalik...“
„Kulla mees, selliseid sidemeid mul küll pole,“ laiutas politseikomissar käsi. „Ma võin muidugi asja uurida, aga...“
„Kes see on?“ küsis Leopold üllatunud näoga, sõrmega fotorobotile osutades.
„Ohtlik kurjategija.“
„Sarnaneb väga sellele passilauatöötajale, kes mulle ust näitas. Lausa üks ühele...“
„See daam ründas täna koos oma kaasosalisega valuuta­vahetuspunkti.“
„Ja mis kellaajal see juhtus?“
„Peale kella kahte natuke.“
„Tähendab, see pole tema. Too naine õpetas mulle kella kahe ajal elutarkusi. Rääkis normaalsetest inimestest, kellega selliseid asju ei juhtu...“
„Räägid, et passilauatöötaja?“ tõmbas komissar kulmu kipra.
Tunni aja pärast Merike vabastati. Loomulikult hoiatati, et isikut tõendavat dokumenti tuleb alati endaga kaasas kanda.
„Ärge unustage minu ristipoega Leopoldi tänada,“ torises politseikomissar hüvastijätuks.
Merike väljus politseijaoskonnast, vaatas madalal horisondi kohal hõljuvaid pilvi ja hakkas nutma. Veidi aja pärast puhkes ta naerma. Mitte kordagi elus ei olnud Merike sedamoodi, täiest südamest naernud, sest nii õnnelikuna polnud ta end kunagi tundnud, polnud kunagi märganud, kui kaunis see on – loojuv päike silmapiiril, tunnetanud läheneva vihma lõhna...
Kohtasin Merikest kolm kuud hiljem ja ei tundnud teda ära. Ta säras rõõmust ja oli üliõnnelik. Ja miks ei oleks pidanudki – ta valmistus abielluma.
Muide, Leopold jõudis tööreisile õigeaegselt – passilauas töötab ka mõistvaid ja südamlikke inimesi. Ja tagasi saabus ta samuti õigeaegselt, sest kiirustas väga koju.