Saatus: Võõra mee maik

Kedagi pole võimalik jõuga enda kõrval hoida, kui ta tahab lahkuda. Kui suhtes lõpeb armastus, jätab see alati oma jälje meie mällu ning mälestused ei taha kustuda.

Vana ütluse kohaselt parandab aeg haavad, kuid kui kaua tegelikult kulub südamehaavade paranemisele? Valli oli veendunud, et aeg kui selline ei paranda ise mitte kui midagi. Oli möödunud kolm aastat nende lahkuminekust ja alles nüüd hakkasid mälestused kunagi armastatud inimesest veidi tuhmuma. Ehkki ikka aeg-ajalt, mõtiskledes südames oma elusaatuse üle, ujusid kibedad mälestused minevikust jälle pinnale. Kust tuleb armastus ja kuhu see ilus tunne kaob? Ja ühel heal päeval võib ta sealt ei kusagilt välja ilmuda.

Üllatavalt meeldiv kohtumine
Isegi suures linnas võivad varem tuttavad olnud inimesed hämmastava juhuse tahtel mõnikord kohtuda. Sarnasel moel kohtus Valli ka Kaleviga. Tööst väsinuna kiirustas ta kodu poole, mõeldes vaid sellest, kuidas ruttu kohale jõuda ja mida kibekiiresti õhtusöögiks valmistada.
Täna oli talve kohta üllatavalt soe ilm. Lumehelbed lendlesid, justkui sülemit heitvad turris karvakestega sametpehmed mesilased. Need langesid Valli mantlile ja jäid räitsakatena ta ripsmetele peatuma. „Jumal, kui hea tunne see on! Kui meeldiv on jalutada tuttavatel tänavatel ja hingata sisse härmas värskust!” Ees ootas nädalavahetus ja ta saab ometi veidi puhata. Kas ikka saab? Kodus ootas ju kallis lapselaps, kes soovis õhinal kõiki oma päevarõõme ja muresid temaga jagada. Seetõttu nautis Valli neid hinnalisi vabadusehetki.
„Tere, Valli!”
Naine võpatas ootamatusest ja pöördus hääle suunas.
„Kalle? Milline üllatus! No tere!”
Kui hea, et nüüd ta suutis juba rahulikult vaadata tuttavatesse helerohelistesse ja väikeste iirisetäppidega silmadesse, mis kunagi olid teda erutusest üle kere võbisema pannud. Ja ikkagi oli meeldiv kunagi nii lähedaseks olnud inimest kohata. Seda, kes oli kallim kui keegi teine maailmas ja kellest oli hetkega võõras saanud. Nii juhtub siis, kui tunded surevad, kui armastus lahkub. Ja kui kibe seda ka pole endale teadvustada, tuleb seda iseenesestmõistetavana võtta. Selle äratundmisele jõudmine võib isegi õndsalikuna tunduda, sest kui oled inimese vabaks andnud, annad talle võimaluse mitte ainult uut elu alustada, vaid teed ka kellegi kolmanda õnnelikuks. Teadmatult muidugi, aga sa teed seda. Selline on elu. Ja temaga ei ole võimalik vaielda.
„Vallikene, võtame kusagil istet, kus saaksime rahulikult rääkida. Ega me pea tänaval seistes lobisema, me pole ju sinuga võõrad. Hämmastav, et me niimoodi kohtusime! Tulin siia linna äriasjus ja vaid mõneks päevaks. Ütle, kaua me pole juba teineteist näinud? Kas tõesti on kolm aastat möödunud? Kuulsin, et oled vanaemaks saanud. Palju õnne! Minul läheb sellega veel aega.”

Süda tahtmatult kurgus
Kalle viis naise lähimasse kohvikusse ja tema jutt ei vaibunud hetkekski. Valli silmitses meest ja talle tundus järsku, et neid kolme lahus oldud aastat poleks nagu olnudki. Justkui oleksid nad alles eile lahku läinud. „No räägi siis, kuidas elad, Kalle? Kellega?”
Kui varem oleks selline küsimus valu tekitanud, siis nüüd tundis Valli end üsna rahulikuna. Kunagised tunded polnud talle juba pikka aega haiget teinud. Vähemalt nii arvas ta ise. Ja oli ka arusaadav, et täies elujõus mees ei jää kunagi üksi. Isegi hoolimata sellest, et Kalle juuksepahmakasse oli juba halli tekkinud. See isegi kaunistas teda, tehes meest veelgi köitvamaks ja andes tunnistust märkimisväärsest elukogemusest. Aga paraku naisi aastad ei kaunista. Kuigi kõik on suhteline. Veel praegugi saatis nii mõnigi mees Vallit pika pilguga. Siiski ootas naine teatava ärevusega Kalle vastust.
„Sa vist mäletad, et mul oli mesila. Nüüd elan samas piirkonnas, ostsin sinna maja. Sain üsna odavalt kätte. Suvila müüsin maha ja nüüd on meil seal talumajapidamine. Kanad, kitsed ja isegi lambad. Niisiis otsustasin vanas eas farmeriks hakata.”
Valli silmitses imestusega Kallet. Tema, kes oli olnud põline linnaelanik, loobus nii lihtsalt kõigest ja kolis maale elama, tehes oma unistuse teoks. Ja suutmata kiusatusele vastu seista, esitas naine põhiküsimuse: „Ja kes su naine on? Tõenäoliselt samast külast pärit kohalik?”
„Ei, mu naisuke on eluaegne linnatüdruk. Nüüd ei saa tema kohta seda enam öelda. Ta saab nii imehästi talutööde ja loomapidamisega hakkama.”
Kalle naeratas unistavalt. Valli märkas tema silmis õnnelikku tulukest helkimas. Ta mäletas seda pilku, seda sära. Mõned aastad tagasi oli Kalle teda samasuguse pilguga vaadanud. Valli tundis, kuidas ta süda tahtmatult kurku tõuseb. Oli see armukadedusest? Milleks see nüüd? Nii palju aega oli ju mööda läinud. Ja ikkagi tegi see veidike haiget...

Meenutused, meenutused...
„Oi, jäin sinuga lobisema, Kalle. Mul on aeg koju minna. Muidu minu omad arvavad, et memm on linna peal kaduma läinud.”
„Mis memm sa oled? Vaata ennast! Sa oled endiselt vormis ja näed hea välja! Tõsi mis tõsi!”
Valli tundis end äkki kohmetuna ja segadusse aetuna. Ta jõi kiiruga oma kohvi lõpuni ja hakkas end koduteele seadma.
„Jäta vähemalt oma telefoninumber. Mine tea, millal jälle linna satun. Ja sul on vist uus number ka.”
„Jah, muidugi, kirjuta see üles.”
* * *
Valli kõndis pea norus ja pilk maas kodu poole, sest südamlikud ja kurvad mälestused puresid ta hinge endise tugevusega. Külm õhtu ei tundunudki talle enam nii romantilisena...
Majas valitses unine vaikus, kuulda oli vaid seinakella ühtlast tiksumist ning lõhnas koduse mõnusa hubasuse järele. Valli süda oli aga rahutu. Jälle järjekordne unetu öö. Naine ohkas. Hästi vaikselt, et mitte tütart ja lapselast äratada, läks ta kööki. Kell oli viis hommikul. Miks ta küll magada ei saa?
Naine otsis välja oma luulevihiku ja hakkas seda sirvima. Need armastusest tulvil kirglikud õhkamised olid kirjutatud ajal, mil ta Kallega koos oli. Kas need read olid tõesti tema kirjutatud? Nüüd tundusid need kuidagi võõratena. „Ilmselt oleksin pidanud tookord ikkagi Kallega kaasa minema,” ohkas Valli. Ta mäletas nii selgelt nende viimast kohtumist ja ta silmad täitusid kurbusepisaratega.

Naine nagu öökuninganna
Oli valentinipäev. Kalle oli kingituseks toonud suure kimbu naise lemmiklilli – valgeid liiliaid. Vallile meeldis nii väga nende lillede võrreldamatu puhtuse ja õrnuse aroom, mis sarnanes tema tunnetele, tema armastusele. Armastus ei tunne vanust. Valli oli tol ajal juba pisut üle neljakümne. Öeldakse, et just sel ajal puhkevat naised õide. Selles vanuses teab naine juba üsna selgelt, mida ta elult soovib. Kõik on väga lihtne. Ja siin pole midagi üllatavat ega naljakat. Igas vanuses naine tahab olla ihaldatud ja armastatud. Armastav ja armastatud naine ongi ilus olenemata vanusest.
Ka Vallile oleks nagu tiivad kasvanud. Ta lausa lendles ringi nagu plikakene, oli kaalust alla võtnud, taastanud oma saleda figuuri ja lausa säras. Sellised hämmastavad muutused panid kõiki teda ümbritsevaid  imestama.
Jah, kui tema ellu ilmus Kalle, puhkes naine nagu muinasjutuline öökuninganna õitsele.
Aga mees ei armastanud mitte ainult teda. Valli teadis, kui kirglikult ta loodust ja mesindust armastas. Kallel oli linnast väljas oma mesila – kümme taru, kuid Vallit polnud ta sinna kunagi kaasa võtnud. Meest aga tõmbas pidevalt sinna, sest teda köitis maal valitsev rahu ja vaikuse atmosfäär, mesitarude juures kostev mesilaste sumin mõjus talle lõõgastavalt ja rahustavalt.
Kui ta oma harrastusest Vallile jutustas, sarnanes ta väikesele õhinat täis poisile. Entusiastlik ja armunud. Naine oli  mesilaste peale isegi veidi armukade.
Kalle unistas aga salamisi täielikult oma lemmikharrastusele pühendamisest. „Kas saab üldse midagi võrrelda värsketest ürtidest keedetud aromaatse taimeteega, mille juurde ehtsat kärjemett maiustada?” -rääkis ta Vallile suure õhinaga. „Sellistel hetkedel on mul tunne, et tahaks laulda ja tantsida, loodusega koosolemisest ja elust rõõmu tunda.”
Mehe sõnades oli nii palju ennastunustavat innustumist. Ta oleks nii väga tahtnud, et ka Valli oleks tema kiindumust loodusesse ja armastatud hobisse mõistnud ning temaga jaganud, kuid naine oli teisel arvamusel. Mesinduse teema oli Valli jaoks täiesti võõras ja tema meelest polnud see tulutoov äri, mis oleks leiva lauale toonud. Tol ajal ei toitnud mitte mesilased Kallet, vaid tema toitis neid. Seetõttu jäi talle armsama kirglik suhtumist maaellu arusaamatuks.

Redel vastu valet seina
Nende viimasel õhtul hakkas Kalle jälle maale kolimisest rääkima.
„Valli, sõidame siit ära. Ma ostan maja, elame looduses, lõppude-lõpuks on aeg koos elama hakata. Kaua me ikka teineteisel külas käime!”
„Kalle, sa ju tead, kuidas ma sellesse suhtun. Ära võta jälle teemat üles! Ma ei harju selliste tingimustega kunagi! Ma lihtsalt ei suuda maal elada.”
Ja nii Kalle lahkuski, kauaoodatud nõusolekut saamata. Ja siis hakkas ta üha harvemini Valli ellu ilmuma. Ka Vallil endal oli ilmunud palju erinevaid asju, mis tahtsid tegemist. On ju lihtne sattuda elukeerises mingite tegemiste püünisesse, ronida karjääriredelit pidi aina ülespoole, ja seda kõike ainult selleks, et ühel päeval avastada, et redel toetub vastu valet seina.
Valli ohkas. Kalle oli vajanud nii väga vaikust. Naine teadis seda, kuid ilmselt ei armastanud ta meest nii väga, et oleks tema järele sinna kolkakülla tormanud. Nagu see naine. See naine, kes suutis Kalle õnnelikuks teha. Vallile olid ootamatust Kallega kohtumisest mällu sööbinud mehe säravad silmad ja ta oleks nii väga tahtnud proovida mett, tunda selle võõra mee maiku...