Sain sõimata, sest tähistan halloweeni!

Oktoobri lõpus mainis Kirsti (24) juhuslikult jutu sees oma tuttavale, et plaanib koos poiss-sõbraga halloweeni tähistada. Neiu jahmatuseks sõimati tal seepeale nägu täis.

„Eestlased on ikka üks kohutavalt sallimatu rahvas,“ pahandab Kirsti. „Kõike tundmatut ja natukegi võõrapärast peetakse kohe millekski halvaks ja nõmedaks. Mulle oli juba ammu selline mulje jäänud, aga hiljuti veendusin selles veelgi enam. Nimelt juhtusin hiljaaegu vestlema oma naabruses elava naisterahvaga. Temal on koer, minul on koer, ja aeg-ajalt satume jalutades kokku. Siiani tundus olevat tegemist üsna mõistliku naisterahvaga, kellega mõnikord üsna pikalt oleme vestlema jäänud.
Ta on minust umbes nii viisteist-paarkümmend aastat vanem ja ega meil suurt ühiseid jututeemasid pole, aga koertest ja niisama tühjast-tähjast lobisesime vahel ikka. Nüüd mõned päevad tagasi sattusime taas kokku ja tuli jutuks nädalavahetus.
Too proua tundis huvi, kas plaanin ka midagi huvitavat ette võtta. Mina siis jutustasin, et plaanin oma poiss-sõbra külla kutsuda ja hakkame laupäeval üheskoos halloweeni tähistama – kavatseme meisterdada omale vahva kõrvitsalaterna ja panna sinna küünla sisse põlema, samuti varume endale midagi head näksimist ja vaatame mõnda õudusfilmi. Noh, nagu Ameerikaski tehakse. Miski ei valmistanud mind ette reaktsiooniks, mis seepeale tuli.

Ehtivat võõraste sulgedega
Mu tuttav raputas mu juttu kuuldes halvakspanevalt pead. Kui olin lõpetanud, saingi kuulda kõike sellest, kuidas tänapäeva noored ennast kogu aeg võõraste sulgedega tahavad ehtida ja mujalt maailmast igasuguseid lollusi üle üritavad võtta. Tema ei saavat sellest aru – kas meil endil on veel vähe tähtpäevi, mida tähistada? Kadripäev, mardipäev, vastlapäev jne. Ma siis üritasin tagasihoidlikult vahele poetada, et ega siis mardi- ja vastlapäev halloweeni pärast tähistamata jää. Oleksin tahtnud veel selgitada, et mulle on juba lapsest saati väga meeldinud igasuguseid päevi pidada, sealhulgas nii kodumaiseid kui ka igasuguseid muid, uusi ja huvitavaid. Üks ei välista ju ometi teist! Tema oli juba aga sellises sõiduvees, et ei pannud mu edasisi kommentaare vist enam tähelegi. Oli näha, et ta oli mu peale kohe lausa pahane! Olin nii jahmunud, et ei osanudki enam rohkem midagi öelda ja loobusin üritamast talle midagi selgeks teha.

Kelle asi see on?
Lahkusin segaste tunnetega. Kodus hakkasin juhtunu üle järele mõtlema ja muutusin järjest pahasemaks. Jumal küll, kuidas saab mõni inimene nii kitsarinnaline olla? Kelle asi see on, mida teine inimene teeb või milliseid pühi otsustab tähistada? Kas see, et ma olen eestlane, tähendab, et mul pole lubatud soovi korral tähistada teistele rahvastele omaseid tähtpäevi? Mulle jäi sellest vestlusest mulje, nagu oleksin lausa mingisugune kodumaareetur või nii-öelda kadakasakslane. Ja miks? Sellepärast, et kavatsesin kõrvitsast laterna teha ning korraldada omale toreda filmiõhtu armsa inimese seltsis. Ja mina veel mõtlesin, et elame tolerantsel ajastul... Olgu lõpetuseks veel öeldud, et halloweeni-õhtu sai siiski teoks ning oli väga vahva. Tolle tädikesega ma enam aga küll jutlema ei kipu.“