Salasuhe lõppes, sest mees suhtus oma seaduslikku naisesse liiga üleolevalt
Liisi ja Marion olid sõbrannad juba kooli-ajast. Kui mõlemad abiellusid ja lapsed said ning Marion Tallinna kolis, jäi suhtlemist küll vähemaks, aga mõlemad pidasid siiski teineteist oma parimaks sõbrannaks.
Liisi ja Marion olid saanud 37aastasteks, kui Marion oma mehest lahku läks. Kooselu oli vindunud juba aastaid ja Marion tundis pigem kergendust, kui ta mees teise naise juurde kolis. Liisile meeldis, kui hästi Marion lahutusest välja tuli. Marion kuulutas sõbrannalegi, et oma lapsele ta võõrasisa ei otsi, aga ise ta lapse suureks kasvamiseni ilma meesteta küll ei kavatse elada.
Saabus tõeline mees
Marionil oli mitu lühemat suhet abielumeestega, aga tema meelest olid need mehed kuidagi nõrgakesed ja liiga vaesed ka.
Kuskil poolteist aastat tagasi tutvus Marion ühe tõesti jõuka mehega, ettevõtjaga, kes teda lausa jumaldas. Kui Liisi sõbrannal Tallinnas külas käis, sai temagi aru, et see Georg kannab Marioni kätel. Mees ei olnud just ilus, aga kuidagi väärikas ja enesekindel ning kallilt riides. Ka tema oli abielus, nagu kõik senised Marioni austajad. Aga Marion ei teinud sellest probleemi. Ta ütles, ja Liisi meelest õigesti, et võõra abielu pärast tema muretseda ei jõua.
Marion oli juba varem rääkinud, kui kalleid kingitusi nii ehete kui ka riiete näol mees talle teeb. Liisi oli isegi natuke kade – vaba naine, ei mingit abielurutiini, ja samas on austav mees olemas. Liisile tundus, et tema abielu on üsna argine, Marion aga naudib luksuslikke kingitusi, õhtusööke ja reise.
Kas mees leidis noorema?
Paar kuud tagasi ütles Marion Liisile, et tema suhe Georgiga on läbi. Liisi küsis, kas mees leidis noorema. Marion vastas, et Georg oli väga vihane, kui tema teatas, et ei soovi rohkem suhelda. Georg olevat temast endiselt vaimustuses, aga tema ei jõua kauem taluda, et mees suhtub oma naisesse nagu orja. Liisi imestas, et sõbranna lubas ju võõra abielu pärast mitte muretseda. Marioni suhtub Georg ju hoopis teistmoodi. Marion ütles, et tal oli ikkagi aina valusam kuulda mehe suhtlemist oma naisega ja selline suhtumine hakkas aina rohkem häirima.
Marion rääkis, et mäletab selgelt, kuidas päris nende suhte alguses võttis mees vastu ühe kõne ja käitus nii ülbelt, et Marionil hakkas hirm. Ta mõtles, millal mees temaga niisugusel toonil kõnelema hakkab. Mees oleks nagu rääkinud oma maja koristajaga, kuigi ka koristajaga ei tohi nii rääkida. Kui ta kõne lõpetas, ütles Georg tusaselt, et see oli ta naine. Marion mõtles siis terve õhtu, kuidas nad ometi koos elavad, kui mees niimoodi naisega räägib? Kas naine elas temaga koos ainult raha pärast?
Oleks võinud uhke olla
Marion sai hiljem teada, et naine on riigiametnik. Aga iga kord, kui ta oma abikaasale helistas või naine talle helistas, rääkis mees kõrgilt ja pahuralt.
Marion rääkis, et ta oleks võinud ju heameelt tunda, et teda Georg jumaldab, aga oma naisesse suhtub nii halvasti. Ta oleks võinud tunda end võitjana. Ta ise tunnistas, et küllap ta alguses nii tundiski, aga kogu aeg aeg hakkas teda rohkem häirima, et mitte ainult oma naisesse, vaid üldse kõigisse inimestesse suhtus Georg selgelt üleolevalt.
Kusjuures ta näitas seda üleolekut kogu aeg avalikult ka välja. Restoranis ülbitses ta teenindajatega, ähvardas rahast ilma jätta ja kaevata omanikule, poodides ülbitses müüjatega, autoga sõites muudkui ropendas. Reisidel olles ülbitses ta sealsete teenindajatega.
Marion tunnistas, et neil oli tõesti hea suhe, aga kui ta Georgiga koos oli, siis mees kiskus ta kaasa justkui mingisse räpasesse mängu, mida tema üldse mängida ei tahtnud. Tema ellu oli ikka kuulunud inimestest lugupidamine ja tal oli piinlik, et ta Georgiga suheldes oma tõekspidamistest nii kaugele oli kaldunud.