Seksikas viiuldaja tekitas kontserdil hulga segadust

22.11.2020 22:40
Mati Lootus Illustreeriv foto
Kommentaarid
5
Foto:

Paljunäinud režissöör ei suutnud enam kaameratki hoida, kui selle vaatevälja jõudis hurmavate rindade ja punaste juustega viiuldaja Carmen.

„Tähelepanu! Esimene kaamera rõdul: Võta üldplaan orkestrist ja dirigendi lavaletulek, teine – otsi saalist soliidsemaid nägusid… Kolmas – hoia üldplaani!”
Filharmoonia kontserdisaalis oli algamas hooaja suur sümfooniakontsert, mida kandis üle ka televisioon. Režissöör Urmas istus liikuva ülekandejaama režii­puldis ja jagas operaatoritele käsklusi. Urmas oli tõeline professionaal, lõpetanud konservatooriumi ja luges keerukamatki partituuri nagu ajalehte.
Tõsi, see kontsert oli eriline, sest esitlusele tuli mitmeid vähe­tuntud autorite teoseid, kus osalisteks ka väliskülalised. Muusikasaadete režissööri taset aga hinnatakse selle järgi, kui hästi ta materjali tunneb ja oskab suunata operaatoreid aegsasti õigeid pilligruppe sekundi ja takti täpsusega ­kaadrisse saama.

Uue sireeni meelevallas
„Viiulid sisse ja sõida esimesele peale!“ „Mida põrgut! Kust see uus punapäine Madonna on välja ilmunud? Milline dekoltee, rinnapartii lausa riiulil. Sobiks rohkem Pariisi Moulin Rouge´i revüüsse...”
Urmase pilk hangus puna­päisele viiuldajale, unustades terveks minutiks daami kaadrisse. Siis lükkas päästerõngana sisse üldplaaniga kaamera, mis fortesse tõusvast muusikast suuremat ei hoolinud ja tundlikule televaatajate tundus ­praagina.
Need, kes Urmast rohkem tundsid, said kohe aru, et Odüsseus on jälle sattunud uue sireeni meelevalda. Juba konservatooriumis õppides oli ta olnud vahekorras mitmete nägusamate kursaõdedega, kelle seast võttis ühe koorijuhist neiu ka naiseks. Väljavalitu juures köitis Urmast eeskätt sale piht, tahapoole tungiv kumer pall­tagumik ja käte graatsiast ­nakatunud dirigendi sarm.
Enamuses olid Urmase valikutes otsustavaks ikka lopsakamad rinnad, pikk luigekael ja siredad sääred. Muidugi oli tüdrukute juuste värvil eriline tähtsus. Tumedapäised olid eelis­nimekirjas, kartuli­karvalised tagapool. Ta otsis neiukeste seast kaua ka naturaalset puna­pead, kuid see jäigi leidmata. Peaaegu kõik preilid olid lasknud endale igas toonis värvipotte pähe kallata, loodusliku algmaterjali varjamiseks triipe peale teha, aga Urmase sugust naistetundjat oli raske alt vedada. Tema sidus naiste sarmi ja empaatiat ikka geneetilise pärandi ja esiemadelt päritud temperamendiga.
Üks Urmase Saaremaa juurtega tädidest, kauni nimega ­Ingel, oli olnud just selline naine, kelle vitaalsusest ja pulbitsevast verest räägiti suguvõsas legende. See tädike tuli talle ka nüüd oma punaste kiharatega silmade ette, kui ta jõllitas laval leekivpunaste juustega rinnakat viiuldajat.

Urmas on omadega sees
Äkki katkestati Urmase mõttelõng, sest telebussi režiipuldis hakkas linnatelefonil vilkuma punane tuluke. „Mis sul seal toimub? Oled purjus või? Näitad pool tundi viiuldaja rindu, kui samal ajal peaks metsasarv ja timpanid kaadris olema.“
Helistaja oli muusikasaadete peatoimetaja, kes kodus ülekannet jälgides enam aru ei saanud, mis režissööriga lahti on.
„Vabandust, proua! Meil oli siin tehniline rike, üks kaamera läks rivist välja,” ühmatas Urmas torusse, ise telebussi pealikule Jürile silma pilgutades. Ta haaras uuesti kätte stsenaariumi ja püüdis takte lugedes muusikasse sisse elada.
Vaheajal tormas ta lava taha, kus orkester lõõgastus, kohvi rüüpas ning teiseks poolajaks uut jõudu kogus. Urmas otsis korraga nii dirigenti kui viiuldajat, kuid punapea oli jäljetult kadunud.
„Läks vist pissile“, arvas teine viiul.
„Kust maailma otsast sul see leegitsev iludus on kohale tellitud?“ ei saanud Urmas ­dirigendilt jätta küsimata.
“Vaata, vaata kursavenda, või juba uuele rändlinnule kavas rõngas ümber jala pista. Carmen tuli meile juhuse tõttu Itaaliast ja on läbisõidul Helsingisse Sibeliuse Akadeemiasse. Olen teda varem ka Milanos kuulanud. Andekus ise.” „On ta ikka sündinud punapea?“ ei saanud Urmas jätta küsimata, kuigi tema vaist oli olnud talle alati heaks tee­juhiks.
„Muidugi! Carmeni isa oli iirlane, ema itaallane – parim geenide kombinatsioon andekale muusikule ja naiselikule temperamendile.”

Õhtusöögilauas ristuvad pilgud
Teleülekande teises osas ei lasknud Urmas operaatorilt valitud punapäise esimese viiuli kaadrit enam nii tihti ja pikalt eetrisse minna, vaid jättis ta kõrvalmonitorile endale magustoiduks saagima. Ta juba teadis, et saab kodus naiselt korraliku koosa itaallanna rinnapartii ülepaisutatud serveerimise eest ekraanil.
Kui ülekanne lõppes, kiirustas Urmas taas kontserdisaali ja ootas garderoobi ukse taga, kuni interpreedid sealt tava­riietes väljusid. Tuli ka Carmen, seljas maani ulatuv leopardimustri imitatsiooniga kasukas. Urmas tegi sügava kummarduse, langetades pea ning ütles daami kätt suudeldes: „Thank you very much, Teie mäng oli eriline.“
Dirigent, Carmeni ­võõrustaja ja Urmase konservatooriumikaaslane Joosep ootas neid kontsertsaali fuajees ning kolmekesi siirduti õhtusöögile ­Gloriasse. Pikkade vestluste käigus ristusid Urmase ja Carmeni pilgud üha sagedamini ja Joosep sai aru, et on aeg lahkuda.
Varsti tellis Urmas takso ja paarike siirdus Carmeni hotelli sviiti, et seal pidu jätkata. Numbrisse telliti šampanjat ja hõrgutisi. Urmas käitus tõelise kavalerina, sest panused olid kõrged.
Carmeni leegitsev juus andis Urmasele lootust unistuste kindluse vallutamiseks ja võidupärja nautimiseks.

Sõnalised ja seksikad eelmängud
Urmas võttis appi kogu naiste võlumise sõnakunsti, kuigi tema inglise keel oli kidakeelne ja itaalia pea olematu. Ta jagas verbaalse eelmängu kestel kaunitarile ridamisi komplimente, küll tema virtuoosliku mängu, küll imelise ilu kohta.
Oli rõõm, et itaalia naised nagu slaavitaridki pole jääst ning neile ei pea tundide viisi pidama loengut liigse vooruslikkuse mõttetusest. Pärast vanni kuumas Carmen kogu alastuses Urmase käte vahel nagu oliivipuu, kes on valmistumas küpsed vilju enda rüpest maha poetama.
Põhjamaa poeg võttis Päikesemaa kaunitari kätele ning tõstis ta kauni kaarega laiale voodile.
Urmas oli alati arvanud, et üllatab voodis kõiki naisi oma suurest seksiarsenalist pärit relvastusega, kuid Carmen osutus osavamaks. Neiu lasi küll suudelda end juukse­kiharast kuni suure punaseks lakitud varbani, kuid hoidis millegipärast jalgu risti, nagu koolitüdruk, kes klassivenna tormaka rünnaku peale kartis rasedaks jääda. Alles eel­mängu jätkudes lõtvus tasapisi ka kaunitari keha ning pead allapoole pöörates nägi Urmas oma unistuste leegitsevat paradiisi­väravat.
Kõrvus aga kaikus Carmeni äsja laval esitatud viiulisoolo,mida katkestasid Kukerpilllide kunagisest hitist ajju sööbinud uues redaktsioonis sõnad:
“Oo punapea Carmen, Sinu leegitsev juus on süüdanud leegi minu lihas ja luus...”



Vaadatud 3056 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Ylo Kylmavares

Ohoo , Helsingis on Sexumessut !

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi