„Südames ja hinges pole ma Eestist lahkunud!”

Sõja- ja kirjamees Jüri Toomepuu on endiselt vaheda mõistuse ja terava sulega ning heas liikuvas vormis.

Kas ja kuivõrd Floridas elades Eesti asjadega kursis olete?
Tänapäeva informatsiooni ajastul  on võimalik kursis olla Eestis ja Toompeal toimuvaga sama hästi Floridas kui Nõmmel. ­Floridas kindlasti palju paremini kui Sillamäel.

Milliseid infokanaleid jälgite?
Jälgin muidugi ERR veebilehte ja Delfi pealkirju. Vahetevahel vaatan ka otseülekandeid Riigikogu istungitest ja muudest tipp- sündmustest. Kuna olen lootusrikas eesti rahvuslane jälgin ka EKRE uudiste portaali „Uued Uudised“ ja Torontos koostatud Estonian World Review veebi lehte.
Postimehe peatoimetaja Marti Aavik saadab mulle e-mailiga korra nädalas valiku nädala kõige olulisematest sündmustest ja uudislugudest.
Neid lehti, mille vaatamise eest peab tasuma, ma kahjuks ei saa jälgida, sest nad ei võimalda vaatamise eest välismaa ­kontoga tasuda.
USAs jälgin FOX News veebi portaali, eriti „The Five“ uudiste ja arvamuste saadet, „Jesse Watters Prime Time“ programmi ja Gutfeld! hilisõhtu ajakohaste uudistega huumori saadet. Mu vend Tõnu tellib ajakirja Economist  ja saadab mulle artikleid, mis mulle huvi pakuvad.

Mida arvate Ukrainas peetavast sõjast?
Aastatel kui eestlased pidid kannatama vene kurjuse impeeriumi okupatsiooni, muutus Eestis populaarseks ütlus „vene värk.“ See kirjeldab hästi Putini rünnakut Ukrainale. Putini strateegiline ründe ja logistiline plaan oli ilmselt valmistatud võhikute poolt. Ta rünnaküksuste ülemad kasutavad amatöörlikku taktikat või on lihtsalt ebakompetentsed.
Putin ilmselt arvas, et ta suudab vallutada Kiievi paari päeva jooksul ja seda arvasid ka USA luureametid. Ukrainlased arvasid teisiti. Ukrainlased on suutnud muuta tuhandeid  vene T90 tanke kalliteks kirstudeks.
Kuigi venelastel on Ukraina vastu tohutu ülekaal relvastuses ja sõdurite arvus, on Ukrainal tohutu ülekaal võitlusvaimus ja julguses. Kui on lõppenud sõjatants, võivad jääda võitjaks Ukraina kodukaitsjad.
Mina hoian pöialt kangelaslikele ukraina vabadusvõitlejatele. Nende võitlus on ka Eesti ja eestlaste võitlus Putini, meie kõige kurjema ja kardetavama vaenlase vastu.

Kas te jaanipäeva tähistate?
Palju aastaid elasin Chicago Eesti Maja läheduses. Seal tegime me igal aastal võimsa jaanipäeva peo, tavaliselt esinejatega ka kodu-Eestist.  Nüüd Floridas elades pean piirduma jaanitule lõkkega oma aias, kuhu kutsun ka lähedasi. Võidupüha paraadi ja Eestis toimuvaid jaaniõhtu pidusid jälgin televisiooni saadetest.

Millega praegusel eluperioodil põhiliselt tegelete?
Mu kõige tähtsam kohustus eelmise aasta jooksul on olnud igal tööpäevahommikul pojapoja, nüüd juba nelja-aastase, lasteaeda viimine ja pärast lõunat koju toomine. Pisipoisiga tegelemine teebki viimasel ajal kõige rohkem rõõmu. Vanaisa olla pole sugugi paha.
Lugesin kokku oma Vikipeedia lehe kirjutiste osast, et olen eelmise eluaasta jooksul avaldanud ühe raamatu ja 12 artiklit. Eluaastal enne seda avaldasin aga 33 artiklit. Näib, et aastate koorem aeglustab ka sulge. Lohutan end sellega, et lisaks muule kirjutan ka ingliskeelset ulmeromaani: „From hell to the end of the world – the fabulous adventures of Kalevipoeg, the Estonian epic hero.“ Kaks-kolmandikku on valmis. Järgneva aasta jooksul kavatsen selle lõpetada. Eks siis näe, kas leian mõne kirjastaja, kes on huvitatud avaldamisest.

Mis aitab olla nii heas vaimses ja füüsilises vormis?
Kõik tänapäeva tervishoiu ja meditsiini eksperdid kinnitavad, et kõige parem ravim niihästi kehale kui vaimule, mis teatavasti pesitseb kolbas asuvas kehaosas, on harjutused.
Keha vormis hoidmiseks teen igal hommikul 2,6 kilomeetrilise kiire kõnnaku. Vaimu tervena hoidmiseks kirjutan ja avaldan artikleid, vahetevahel raamatuid ja viidan aega mõnevõrra ka arvutimängudega.
Olen aga küllalt realistlik, et aru saada, et aastate koorma vastu pikapeale ükski harjutus ei aita. On olemas üks millimallika liik, nn surematu meduus, Turritopsis dohrnii, mis suudab uuesti nooreks muutuda kui tal on asjad halvasti. Inimesed seda ei suuda. Vananemine, nagu teame, meile kellelegi hästi ei lõpe.

Kas ja millal on lootust teid ka Eestis kohata?
Enne kui Wuhani viirus selle nurjas, olid mul kindlad plaanid tulla sünnimaale oma juuri kastma ja oma viimast raamatut „Kolme aasta lood“ esitlema, aga nüüd ma pole veel otsustanud millal minust jälle tulija saab.
Oma südames ja hinges pole ma aga oma sünnimaalt kunagi lahkunud.