Suhe ülemusega – lootusetu või lihtsalt pisut põnev?

Oma eraelust räägib Angela, kes veel pool aastat tagasi oleks kindlalt öelnud, et tema küll töösuhteid isiklikega segi ajama ei hakka. Aga läks natuke teisiti.

Angela lõpetas kevadel gümnaasiumi, kuid ei saanud ülikooli sisse ning läks tööle. Neiu on hea arvutikasutaja, lisaks lahke ja sõbralik, kiire ja konstruktiivne ning ema tuttav ettevõtja Sven, kes parajasti sekretäri otsis, võttis ta hea meelega sekretärina tööle.
Angela meenutab, et töö sai talle paari päevaga selgeks ning hakkas meeldimagi. Põhiliselt tegeleb ta ettevõtte arvetega, lisaks ka lepingute ja kirjavahetusega.
Svenist, oma ülemusest, ei teadnud Angela midagi. Üksnes niivõrd, kui ema oli rääkinud – et vist on kena inimene, oma äri teeb juba paarkümmend aastat ja et tal on pere ja suured lapsed. Perepilti nägi Angela ka mehe töölaual.

Ahistamine või mitte?
Svenil oli kombeks jääda õhtuti tööle kauemaks. Kuna Angela otseselt kuskile ei kiirustanud, jäi vahel tema ka – muidu oleks järgmisel hommikul oodanud teda suur kuhi tööd, aga Angelale meeldis, kui iga päeva ülesanded sel päeval tehtud said.
Sven kiitis oma sekretäri pühendumist ning pani talle ka palka juurde. Inflatsioonitoetus ja natuke preemiat, ütles mees ise.
„Millal ta käsi ümber mu õlgade või korraks käeseljal hakkas maanduma, ma vist isegi ei märganud,” meenutab Angela. „See tundus kuidagi nii loomulik ja ei seganud mind.”
Oma osa sellel, et Angela Sveni lähedusse nii rahulikult suhtus, oli kindlasti ka sellel, et tal polnud parajasti oma suhet. Kooliaja peika oli ülikooli sisse saanud ning elas nüüd Tartus hoogsat tudengielu. Algul püüdis Angela ikka suhet hoida ja sidet pidada, kuid sai kähku aru, et kõik mis on olnud, oli ilus, kuid poisil olid nüüd peas juba hoopis teised tuuled.
„Sven tegelikult meeldib mulle. Ta on küll palju vanem kui mina, aga väga heas vormis. Ja mulle meeldivad tema tarkus ja rahu ja... mingi kiirgus või mõju, mis temaga kaasas käib,” arutleb Angela.
See, mis nende vahel ühel õhtul juhtus, on pigem trafarett kui millegi uue avastamine. Kontoriseks oma hiilguses ja viletsuses – veidikese vale valguse, laualt maha kukkuva kausta ning pärastise pesu kokku korjamisega.

Segadus tuli hiljem
Angela ei osanud algul juhtunusse kuidagi suhtudagi. Ta meenutab, et seks kui tegevus talle meeldis – Sven oli igati sümpaatne partner.
„Kas ma temaga päris suhet tahtsin, ma ei teadnud. Ei teadnud ka seda, palju seal üldse minu tahtest midagi sõltub, teisel on ju pere ja puha. Töösuhte mõttes tundus see mulle veidi sobimatu, aga samas mõtlesin, et kui keegi ei tea, siis ju polegi kedagi, kelle arvates see sobimatu oleks. Ja kellelegi rääkida ma sellest loomulikult ei kavatsenud.”
Angelale tundus, et Sven pigem nagu kahetseb juhtunut. Mees hoidis temast eemale ja rääkis ainult hädavajalikest tööasjadest.
Noor sekretär surus tibakese solvumist alla – „Võinuks ju ikka midagi hästi öelda pärast sellist juhtumit...” – ja leidis mõne aja pärast, et nii ongi kõige parem.
„Ei, ma ei tundnud end ärakasutatuna. Ma polnud kedagi petnud, ma polnud suhteotsinguil... Pigem sain ühe kogemuse ja see pigem meeldis mulle. Otsustasin, et las see jääda...” räägib Angela.
Siiski ei jäänud see õhtu ilma järelkajadeta. Umbes kolm nädalat hiljem tuli Sven teatripiletitega. Angela oli üllatunud, kuid otsustas minna – sest õhtu oli vaba ja teater talle meeldib.
Teatrist jõuti kohvikusse ja õhtuselt dringilt hotelli. Angela naerab, et ta ei pea ennast „eriliseks lambaks”, aga Sveniga suheldes võib kergesti mulje jääda, et just seda ta on. Mees kutsub ja tema läheb.
„Uhkuse poolest saaksin ei ütlemisega hakkama, aga samas nagu ei taha ka,” ütleb neiu mõtlikult.

Võimalused kahele ja ühele
Praeguseks on suhe Sveniga kestnud juba mitu kuud. Angela ei varja, et tema jaoks on tegu suhtega, sest ta on mehesse armunud. „Ma ei tahtnud seda, aga see juhtus,” nendib ta.
Mida Sven tema vastu tunneb, seda Angela ei tea. Küsida ta ei taha, sest tunneb meest piisavalt hästi – kui too tõtt rääkida ei taha, vastab ta midagi ebamäärast.
„Ma arvan, et ega ta oma naist maha ei jäta,” arutleb Angela. „Neil on kodu, lapsed... ühel hetkel lapselapsed. Mul pole sellesse mustrisse kohta. Jah, ma olen õnnelik Sveniga oldud hetkede, õhtute ja ööde üle, aga ma tunnistan, et saan aru – perspektiivi meil paarina ei ole.”
Õnneks Angelal endal on perspektiiv täiesti olemas. Ta kavatseb Sveni firmas edasi töötada, ülemuse külgelöömistele ikka jah öelda ning proovida uuesti ülikooli astuda.
„Kui sisse saan, siis on meie suhe automaatselt läbi, sest me lihtsalt ei kohtu enam. Aga kui ma ka nüüd sisse ei saa, on mul töö ja suhe ja piisavalt tegevust ja ma proovin kindlasti kolmandal korral ka. Lisaks olen oma palgast nii palju kõrvale pannud, et võiksin algul proovida õppida ka tasulisel kohal. Või valin hoopis mõne kutsehariduskeskuse. Igatahes – ma tahan edasi liikuda, aga kuni ma seda teinud pole, sobib praegune olukord mulle vist päris hästi,” arutleb Angela.