Suhted: "Ei ole normaalne anda 4-aastasele nuga kätte, et temast "meest kasvatada"!"

23.07.2017 20:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
1
Foto:

Teele (31) ja tema mees Andri (32) vaidlevad ja tülitsevad iga päev oma 4-aastase poja kasvatamise üle. Teele arvates lubab Andri poisile ohtlikke ja ebaeakohaseid asju, kuna "meie ajal tegid ju kõik nii" ja "poiss kasvab muidu memmekaks". Teele sõnul on laps ennast juba isa süü tõttu vigastanud, aga mees ei võta ikka mõistust pähe.

"Andri on mulle sageli jutustanud oma lapsepõlvest, sellest, mismoodi ta väikese poisina maal naabrilastega mängis ja kui vahva see kõik oli," räägib Teele. "Ta meenutab oma lapsepõlve tõelise nostalgiaga - kuidas ta päevad läbi vanaema juures õues mängis, vanade kolihunnikute otsas ronis, vanaisaga koos puidust igasuguseid asju meisterdasid ja kalal käisid. Juba enne meie poja sündi rääkis Andri, et tema tahaks kindlasti oma lapsele ka sellist toredat, ehedat lapsepõlve võimaldada. See oli ka üks motivaator, miks ta kindlasti tahtis ka ise elada maalähedases kohas ning eramajas. Just sellises kohas ja majas me nüüd elamegi, ja ka laps on olemas - hiljuti neljaseks saanud tore poisipõnn. Andri tegeleb poisiga palju ja selle üle olen muidugi ikka väga rõõmus olnud. Kui aga poiss päris titeeast välja jõudis, hakkasin märkama üha enam asju, mis paraku natuke nõutuks muutsid.
Näiteks ta arvab, et peaksin lapse iga ilmaga õue viima, ka siis, kui sajab meeletult paduvihma, ka siis, kui õues talvel tuiskab ja on väga külm. Tema on selle mõtteviisi pooldaja, et pole halba ilma, vaid vale riietus. Mina aga ei taha last haigeks külmetada, ja nii me oleme sellepärast ikka sõnelenud. Hea küll, see veel selleks, aga riburadapidi on hakanud tulema hoopis tõsisemaid asju ka. Näiteks arvab ta, et on okei, kui poiss käib üksinda mängimas meie aias, mille värav ei käi korralikult kinni ja kust ta juba on korra pääsenud tänavale hulkuma. Andri meelest peab laps aru saama, et väravast ei lähe välja ja kõik! Mina aga leian, et igal juhul peab ikkagi valvama.

Mitte vati seeskasvatamine, vaid vastutustunne
Lahendus oleks muidugi värav korda teha, aga selleni pole me paraku ikka jõudnud. Siis on üks veelgi suurem probleem - isa ja poja ühine aeg, igasugune meisterdamine ja tööriistadega mässamine. Kõlab ju jällegi ideaalselt, mida ma, rumal kanaema virisen, eks ole? Aga arvestades, et olen lapsega korra juba emos käinud, pärast seda, kui ta noaga endale sügavale kätte lõikas, siis pole mu pahameel sugugi mitte liiast. 3-4-aastane on lihtsalt liiga väike, et teda nii vabalt lasta igasuguste nugade, haamrite ja koguni elektriliste tööriistade kallale. Andri sõnul tema õpetab ja näitab kõik täpselt ära, kuidas ja mida millega teha tohib ja mida ei tohi teha. Ometi ei lähe see vigastus ja see kohutav verejooks mul meelest, ja ma tunnen täielikku õõva iga kord kui ta jälle poisile "meeste asju" õpetada tahab.
Väikelapse ohutuse tagamine on elementaarne asi, mida peab tegema iga vastutustundlik lapsevanem, see ei ole mingi "vati sees kasvatamine", nagu Andri seda väidab. Mees teeb põlglikku nägu, kui laps haiget saades nutma hakkab ja minu juurde jookseb, et ma sülle võtaks ja lohutaks. Olen tema suust ka mitu korda kuulnud seda totakat "mehed ei nuta" väljendit. No ei ole normaalne minu meelest öelda selliseid asju pisikesele lapsele! Ma saaks võib-olla veel kuidagi aru, kui tegemist oleks kooliealisega, aga et 3-4-aastane laps ei tohi isegi nutta, kui haiget saab...?

Tahab isegi üksi koju jätta
Jällegi oma lapsepõlve meenutades räägib Andri sageli heldimusega ka sellest, kuidas temale meeldis üksi kodus olla. Et siis oli kohe selline tähtis tunne, et tema ongi majaperemees. Andri arvates võiksime ka oma poega hakata vaikselt harjutama sellega, et ta vahel üksi jääb. Minu meelest on see aga vastse neljase puhul kaugelt liiga vara, pigem ikkagi paari aasta pärast. On ju sellest meediaski igasugused lastekaitsespetsialistid kirjutanud, et eelkooliealist ikkagi üksi jätta ei tohiks. Selge ka ju - nii väike ei anna oma käitumisest endale aru, võib mida tahes korda saata või ennast vigastada või kartma hakata. Andri aga on siis jällegi pahane, muudkui aga räägib sellest, kuidas "meie ajal" kõik oli ja kuidas siis kõik hakkama said ja ellu jäid ning nüüd tahetakse lastest vaid memmekaid kasvatada. No minu meelest võiks nagu just õnnelik olla, et meie lapsed saavad üles kasvada mõistlike ja turvalisemate kasvatuspõhimõtetega kui meie ise. Mäletan küll ka ise seda, et pidin viieaastasena olema vahel üksi kodus - see tundus väga kõhe ja ebameeldiv. Istusin aknalaua peal ja muudkui ootasin ema tulekut. Oma last tahaksin nii väiksena sellest küll just säästa. Kuidas, oh kuidas aga seda entusiastlikku isa maa peale tuua ja teha selgeks, et ajad on muutunud ja mida vanasti peeti õigeks kasvatusviisiks, ei ole enam seda kaugeltki mitte?"

Vaadatud 1753 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ants

Seda võib teha ainult lapsevanema range järelvalve all

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi