Suhted: "Inimesed, loom pole kingitus!"

Madli (34) on maruvihane: tema 9aastasele tütrele kinkis sugulane jõuludeks merisea.

"Jah, laps on oma soovist kõigile ja palju rääkinud, kuid mina ja tüdruku isa oleme veendunud, et selleks on veel vara," ütleb naine nördinult. "Laps ei suuda tema eest hoolitseda ja üldse: see polnud meie soov ega valik võtta loom!"
Madli pere ja sugulased said jõulude ajal kokku ühisel suuremal kogunemisel Madli vanemate juures, nagu see juba aastaid nende perel tavaks on saanud. "Mina ja mu mees ning tütar oleme harjunud nende kokkutulekutega ja ootame neid, ehkki rahakotile mõjub üpris laastavalt asjaolu, et seal harrastatakse kõigile kingituste tegemist," jutustab Madli.
"Kingid ei pea küll olema kallid, kuid inimesi on päris palju. See selleks. Laps muidugi ootab väga neid kingitusi ja arutleb alati juba aegsasti, mida küll võib saada. Sel aastal on ta aina rääkinud ja rääkinud meriseast, eks kõik teavad sellest soovist. Mina ja mu abikaasa aga leiame, et see soov ei ole eriti mõistlik. Tüdruk on meil selline üsna vastutustundetu ja lohakat laadi, tuba on tal alatasa täiesti kohutavas korras ning kui vahepeal hoolitsesime naabrite koera eest, siis ei viitsinud tema teps mitte selle koeraga tegeleda.
Ainult esimesel paaril päeval oli huvitav, siis olin mina juba see, kes pidi koeraga jalutama ning talle süüa panema. Ühesõnaga, kõike arvesse võttes oleksime meie abikaasaga ka need, kes seda merisea puuri peaks puhastama hakkama ja tema ninaesise eest hoolitsema. Kuna me sellist vastutust praegu enda peale võtta ei soovi, siis olemegi tütrele öelnud, et kahjuks tema soovi hetkel täita ei saa. Nii, aga kuna laps on igal pool sellest siiski jutustanud, arvas üks heasoovlik sugulane, et kuna tema tuttava meriseal olid just pojad, siis kingibki ta ühe meile!

Palju tüli ja segadust
Laps loomulikult oli kingist suures vaimustuses. Mina ja mu mees paraku mitte. Loomal polnud ju puuri ega midagi, oli karbikese sees. Pidime siis minema puuri ostma, kohe jõuluõhtul.
Oleksime tahtnud looma tegelikult otsekohe tagastada ja öelda, et kahjuks ei saa me teda vastu võtta, aga ei tahtnud ju lapse jõulurõõmu ära rikkuda. Ma küll korra kutsusin ta kõrvale ja püüdsin selgitada, et meil oli ju kokkulepe: ootame paar aastat, saad suuremaks ja vastutustundlikumaks, siis vaatame seda asja... Aga laps puhkes nutma ja palus, lausa anus, et loom temale jäetaks. Mis siis muud üle jäi, hingasin sügavalt sisse ja ütlesin, et olgu, püüame asjaga hakkama saada.
Nii me siis olemegi nüüd püüdnud. Meriseal on olemas puur ja kõik muu vajalik, aga ma näen juba praegu, et tütre esialgne vaimustus hakkab lahtuma! Alguses oli muidugi õhin ülimalt suur ja räägiti, et eluunistus olla täitunud. Kuid nii nagu tekkis vajadus puur puhtaks teha, tõmbas preili nina vingu. Kuidagimoodi minu abiga me selle puuri ära puhastasime, kuid vastikustunne tüdruku näol oli ilmselge ja ma nägin nii hästi ette, kes selle looma eest edaspidi hoolitsema peab hakkama. Täpselt nagu oligi arvata!

Vastutustundetu tegu
Praegu on vara öelda, mis kogu sellest asjast edasi saab, aga ma olen igatahes päris murelik. Ja endiselt seisukohal, et mu tütre jaoks oli loomavõtmine liiga vara! Täiesti vastutustundetu tegu oli talle kinkida loom, ilma et oleks tema vanematega ehk siis minu ja mu mehega sellest enne sõnakestki kõnelnud.
Ma tahaks seda kõigile südamele panna, ärge kinkige niimoodi elusolendeid! Kas on veel vähe neid, kes loomadest ei hooli ja neid maha jätavad – ärge soodustage sellist asja! Meie ei jätaks looma ealeski hooletusse, pigem leiaks talle vajadusel uue ja korraliku kodu, aga kõik ei ole sellised nagu meie. Iial ei tea, mida võib inimene edasi teha loomaga, keda pole soovinud. Loom ei ole kingitus! Vähemasti mitte siis, kui just sellist kingitust ei ole selgesõnaliselt soovitud ja kokku lepitud."