Suhted: Kaheksa-aastane laps häbeneb nukkudega mängida

Leila (33) leiab, et tänapäeval lõpeb lapsepõlv ikka väga ebaõiglaselt vara. Tema 8-aastane tütar peidab alati oma nukud ära, kui mõni klassiõde juhtub külla tulema. Tüdruk väidab, et ükski temavanune ei mängi enam mänguasjadega.

„Mu tütar on juba päris pisikesest peale hästi innukalt oma mänguasjadega tegelenud,“ jutustab Leila. „Kui teistelt lapsevanematelt kuulen alailma, kuidas nende lapsed nõuavad mingit mänguasja, et see siis nädalake hiljem täielikult unustada, siis minu tüdruku puhul niisugust asja pole olnud. Eriti suureks lemmikuks on tal Barbie’d ja üks suurem beebinukk, nendega mängib ta kodus ikka pidevalt.
Veel möödunud õppeaastal käisid mitmed tema klassiõed meie pool mängimas, nüüd aga... Ütlen ausalt, selle aasta sügisest on asjad kuidagi väga kummaliseks muutunud. Tüdruk oli suvi otsa maal vanavanaema juures ning augusti lõpus ootas kooliminekut juba väga, kuna tahtis kangesti oma klassikaaslastest sõbrannasid näha. Kooli alguses käisidki mitmed tüdrukud meil üle pika aja taas külas. Peale seda hakkasin märkama, kuidas mu tütar oma toas iga kord kõik oma mänguasjad sahtlitesse ja kappidesse ära peidab, kui taas külalisi on oodata. Olin väga üllatunud ja pärisin, milles ometi asi – kevadel mängisid nad ju kõik üheskoos nukkudega ja kõigil paistis olevat lõbus ning tore. Tütre vastus jahmatas mind väga. Nimelt olevat tema juba liiga vana, et mänguasjadega mängida. Teised pidavat teda titekaks!

Liiga vara suureks
Ma hakkasin kohe tõsiselt selle asja peale mõtlema ja muutusin üsna nukraks. Miks küll tahavad tänapäeva lapsed nii vara suureks saada? Mäletan, et mina mängisin aeg-ajalt nukkudega veel isegi 12-selt ning polnud ma mingi haruldane juhtum, see oli tollal üsna tavaline asi. Nüüd on siis asjad päris hulluks läinud – teise klassi laps ei või enam mänguasjadega mängida?!
Mida see kaheksa-aastane siis peaks tegema, kas Viru keskuses hängimine on kuidagi asjalikum ja eakohasem või? Või peaks ainult päevade ja tundide kaupa ekraanide ees passima? Seda tehakse nagunii kaugelt liiga palju... Ma ei tea, olen enda arust küll alles üsna noor inimene, aga juba on mul tunne, et ei mõista seda uut põlvkonda kohe mitte sugugi.
Õnneks nad siiski veel õues keksu ja kulli ja pallimänge mängivad, ent kui juba nukud on sedavõrd titekad, siis kardetavasti on varsti selliste mängude ajad kah läbi. Mul on kõige rohkem kahju just sellepärast, et mu oma tüdruk on tegelikult hinges veel täielik laps ja on näha, et ta mängiks veel meeleldi oma eakaaslastega ka selliseid lapselikumaid mänge. Kodus olles märkan teda sageli ka nüüd veel nukkudega tegelemas, aga see kõik käib nagu pooleldi salaja, häbenedes. Ja nagu juba ütlesin, siis klassikaaslaste tulles surutakse mänguasjad alati sügavale sahtlite ja kappide põhja.

Eakaaslaste eeskuju loeb enim
Muidugi olen püüdnud lapsega sel teemal rääkida ja selgitanud, et tema vanuses pole mänguasjadega mängimises absoluutselt midagi veidrat ega titelikku.
Paraku, mis seal salata – vanemad tahavad ikka, et lapsed võimalikult kauaks lasteks jääksid, ent eakaaslaste eeskuju on ikka ja alati see kõige tähtsam... Seega jääb mul üle praegu vaid pöialt hoida, et vähemalt need õuemängud veel ei lõpe ning et tütre klassiõed veel niipea ei hakka arvama, et nende vanuses oleks eriti trendikas juba hoopis poisse taga ajama hakata!“