Suhted: “Kolleeg palub pidevalt end sõidutada - nii tüütu kohustus!”

24.07.2022 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Maarika (34) asus hiljuti tööle väikefirmasse, kus ilmnes, et üks kolleegidest elab tema lähedal. Muidu ühistransporti kasutav kolleeg lõi kaht kätt rõõmust kokku: nii tore, ehk saad mu hommikuti peale võtta? Ja õhtul saame koos koju minna? Maarika ei osanud esimese hooga midagi kosta, sõidutaski õhtul kolleegi koju ja võttis hommikul peale. “Kuidas talle ometi öelda, et ma kohe üldse ei soovi sellist kohustust?” kurdab naine.

Maarika räägib, et on privaatsust armastav inimene, kellele meeldib hommikuse töölesõidu ajal rahulikult omi mõtteid mõlgutada. Seepärast oli ta väga häiritud, kui kolleeg avaldas soovi temaga koos sõitma hakata. “See on nii mitmes mõttes häiriv ja vale mu jaoks,” vangutab ta pead. “Üks asi on see, et ega minu jaoks siis kütus tasuta ei ole, sellisel teise tasuta sõitmisel on ikka nagu ärakasutamise maik juures - sest ega mingit kütusekulude kompensatsiooni kolleeg ju ei pakkunud. Küllap mõtleb, et ma ju nagunii sõidan... aga see on väga puugilik mõtlemine! Ma ise olen ka alles paar viimast aastat autoomanik ja kui varasemalt vajasin, et keegi mind sõidutaks, siis ma alati pakkusin kütuseraha ja uurisin, kas see sõidutamine sellele inimesele üldse sobiks. Nüüd olen aga ise väga keerulises olukorras. Eriti keeruliseks teeb asja isegi mitte niivõrd see ärakasutamise tunne, vaid see, et peab kogu aeg teise inimesega arvestama. Minu töö nõuab päeva jooksul palju suhtlemist võõraste inimestega ja seepärast armastan väga seda rahu ja vaikust, mis mind ümbritseb, kui tööle sõidan. Ma ei pane isegi raadiot mängima ega midagi, mõtlen lihtsalt omi mõtteid. Aga nüüd? Kolleeg aina lobiseb ja lobiseb kõrval, maast ja ilmast. Kõrvad huugavad selleks ajaks, kui oleme tööle jõudnud.

Ei saa omi plaane teha, solvutakse
See lobisemine on väga häiriv, aga samavõrd häiriv on ka asjaolu, et ma ei saa enam normaalselt oma elu elada, spontaanseid käike teha! Näiteks oli mul plaanis ühel õhtul mitte koju minna, vaid sõbrannaga kokku saada. Teatasingi siis seda kolleegile, tema nägu vajus väga pikaks. Tal olla just seekord vaja varakult kodus olla, sest remondimees tuleb. No vabandage väga, aga kas see on minu probleem, et temal remondimees tuleb? Ma saaks aru, kui meil oleks mingi väga hea, lausa sõbranna-tasemel läbisaamine, aga pigem ma ütleksin, et ei tunne selle inimese vastu erilist sümpaatiat. Ja kas mina siis pidin tema arvates ennast nüüd süüdi tundma, et julgesin soovida pärast tööpäeva sõbrannaga kohvikusse minna? Miks ma üleüldse olen kohustatud enda isiklikke plaane töökaaslastega arutama? Olen hetkel vallaline, aga mis siis, kui ma näiteks kohtuksin kellegagi ja läheksin ööseks üldse tema poole – seega saabuksin ka tööle hoopis mingist teisest kandist? Tookord, kui see kohvikuskäimine oli, tellis kolleeg endale takso, ise pobisedes selle kohta, kui kallis selline teenus ikka on. Eks muidugi on tore teise seljas liugu lasta...

Kuidas küll ära öelda?
Olen palju mõelnud, kuidas kolleegile konkreetselt ära öelda, et mulle säärane korraldus tegelikult ikkagi üldse ei sobi. Solvumine on muidugi kindel. Asja teeb eriti kehvaks see, et see kolleeg on teiste töökaaslastega väga suur sõber ja temast peetakse väga lugu, eks ta on kaua seal firmas töötanud ka. Ehk siis ta võib oma solvumise läbi väga kergesti terve kollektiivi minu vastu üles keerata ja seda nagu uues töökohas kohe sugugi ei sooviks. Näib, et praegu on kõigil hea meel, et mina “nii sõbralikult oma autot jagan” ja et me selle kolleegiga “nii hästi läbi saame”. Mõnikord on tunne, et vaheta või uuesti töökohta kogu selle jama pärast!”



Vaadatud 735 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
a.

oksenda kõrvalistmele ja ütle, et pole aega keemilisest läbi käia.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi