Suhted: Mees jättis pere vana-aastaõhtul nälga

Toomas (27, nimi muudetud) sõitis päev enne aastavahetust ema ­juurde maale ning jäi sinna uue aasta alguseni. Abikaasa Maria ja ­nende kaks väikest last jäid koju, ehkki plaanis oli olnud ühiselt vana-aastaõhtut tähistada.

"Kõige krooniks olid meie kodused toiduvarud väga napid ning mina poodi sõita ei saanud, sest elame linnast väljas ja mu auto pole hetkel töökorras," vangutab naine mehe käitumise üle pead.
Maria kinnitab, et Toomas on ikka paistnud silma üsna spontaanse käitumise poolest ja vanasti see isegi täitsa meeldis talle. Näiteks meenutab ta, kuidas enne lastesaamist otsustasid nad tihtipeale reede õhtul, et sõidaks õige järgmisel päeval nädalavahetuseks väikesele reisile. Osteti piletid ja mindigi, ilma mingite suuremate eelplaanideta. "Nüüd aga kasvavad meie peres pooleteiseaastased kaksikud ning loomulikult eeldan, et meie elu oleks stabiilsem," ütleb naine ja ohkab, tõdedes et Toomas on aga ikka samasugune ja ega ta väga ette mõelda ei tavatse. "Heaks näiteks oli äsja aastavahetusel juhtunu. Meil oli plaanis olla neljakesi kodus, sest ega meil lapsehoidjaid väga võtta ei ole ja poisid on ikkagi väiksed ka alles - küll me jõuame nende kõrvalt igasuguseid käike ette võtta, kui nad on veidike kasvanud.
Toomasele see variant paistis igati sobivat, ta arvas, et ongi tore, kui saame vana-aastaõhtul lihtsalt vabalt kodus olla, midagi head süüa ning telekast saateid vaadata. Juhtus aga nii, et paar päeva enne aastavahetust helistas tema ema, kes elab meist üsna kaugel ühes väikelinnakeses. Emal oli kodus probleeme pesumasina ja mingite torudega ning nad arutasid telefoni teel hulk aega, mida ja kuidas tuleks teha, et asi tööle saada. Lõpuks otsustas mees, et sõidab ikkagi ise emale appi. Küsisin, kas ema mingit spetsialisti ei tahaks kutsuda, aga selle peale Toomas pahandas, et esiteks pole neil seal kolkas kedagi nii naljalt võtta ja teiseks maksab see kõik raha, mida emal jällegi pole võtta. Ja et kas ta siis ei või oma lihast ema aidata.

Kuule, ma ei tulegi koju...
Mis ma selle peale ikka vaidlema pidin hakkama, teadsin ju, et emaga on nad alati lähedased olnud. Ema on teda üksinda kasvatanud ja nende omavahelised suhted on väga head, see on muidugi kõik väga tore, aga teatud olukordades muutub kurnavaks. Praegune lugu oligi selles osas hea näide. Kui esialgu oli plaanitud, et Toomas jääb ema juurde vaid 30-ndaks detsembriks ööbima, siis 31 hommikul helistas ta ja hakkas kuidagi vabandava tooniga seletama, kuidas mitmeid sugulasi on õhtuks ema juurde tulemas, keda ta pole ammust aega näinud ja emal on tegelikult tervis kehvavõitu, vajaks siin veel ühe ja teise asja juures abi ja... Lõpuks siis tuli oma ideega lagedale: tema jääks ikka selleks õhtuks veel ka ema poole ja tuleks esimese hommikul kohe koju.
Et mis sellest siis ikka, lapsed lähevad ju vara magama ja mina saaksin rahulikult telekat vaadata, šampuski oli meil olemas ja saaksin seda ju juua. Tere hommikust! See šampus ja mõned lastele mõeldud asjad olidki meie külmikus suhteliselt ainukesed asjad, mis olemas olid. Olime plaaninud üheskoos poodi minna, et õhtuks toitu varuda. Elame ise ka suurest linnast väljas ja minu auto on juba mõnda aega katki, seega ainuke sõiduvahend meie peres oli hetkel Toomase auto. Seega puudus mul ilma temata igasugune võimalus ka poodi minna, sest meie alevikus kauplust ei ole.

Vanemad toogu toitu?
Läbi tohutu ärrituse üritasin Toomasele olukorda selgitada: et mul pole ju siin õieti süüagi, mida ta ometi mõtleb?! Seepeale jäi ta korra nagu vait, arvasin, et mees võtab mõistuse pähe, aga siis tuli ta lagedale ideega, et mu vanemad ei ela meilt ju nii väga kaugel - las toovad midagi süüa ja lastel ka oleks kindlasti hea meel vanavanemaid näha. "Ja sinu meelest ongi normaalne niimoodi ootamatult aastavahetuseks maale sõita?" küsisin ma. "Me pidime ju kõik koos olema - lapsed, sina ja mina?!" Toomas hakkas vabandama, et ma ju ise öelnud ka, et küll me jõuame neid aastavahetusi veeta, kui lapsed suuremad ja nendega koos ju nagunii veel midagi teha ei saa... ja et ema on tõesti hädine ja vajaks teda praegu sinna.
Eks ta nii siis jäigi, nagu alati, jäi õigus jälle temale. Kes siis olen mina võrreldes tema tõbise emaga? Kõigest abikaasa ja laste ema, eks ole. Noh, päris nälga me lõpeks ikka ei jäänud. Vanemad olid küll ära sõitnud, kuid mu sõbranna tuli heameelega meilt läbi ja tõi üht-teist ka külakostiks kaasa. Mis Toomasesse puutub, siis tema laekus järgmisel päeval tõepoolest üsna varakult koju, oli üsna kahetseva olekuga ja oli isegi jõudnud ka omakorda poest läbi käia. Seega lõpp hea, kõik hea? Minu meelest siiski mitte. Olen endiselt väga nördinud - mis mees see on, kes oma naise ja lapsed aastavahetusel üksi ja veel hullem, ilma toiduvarudeta jätab?! Ema oleks ju saanud nende sugulastega isekeskis ka hakkama, ei oleks olnud tingimata pojukese kohalolekut tarvis..."