Suhted: Mees on imiku peale armukade
Helen (31) sünnitas paari kuu eest poja, keda nii tema kui ta elukaaslane Rudolf (32) pikisilmi olid oodanud. Nüüd on aga mehe ja naise suhted ootamatult väga keeruliseks muutunud. “Rudolf ei mõista üldse, et beebiga on tegemist palju ja kogu mu aeg kulub lapse peale ära,” kurdab naine. “Mulle tundub, et ta on imiku peale lausa armukade!”
Helen jutustab, et Rudolf ootas lapse sündi suure õhinaga ning nad olid pisikese tulekut juba pikemat aega soovinud ja planeerinud. “Beebi lasi end veidi oodata, aga siis oligi rõõm seda suurem, kui lõpuks selgus, et ta meile tulemas on,” räägib ta. “Valmistusime põnevusega tema tulekuks ning Rudolf oli tõesti väga selline teadlik ja asjalik tulevane papa - käisime koos loengutes, ta luges ka igasuguseid beebiteemalisi raamatuid jne... Ja siis läks kõik ikkagi sootuks teistmoodi, kui ma ealeski oleksin osanud arvata. Nimelt on meie väike poeg olnud sünnist saadik väga rahutu laps. Kui teised ikka räägivad päevi-öid aina magavatest vastsündinutest, siis meie laps on olnud suurema osa ajast üleval, teda on üsna raske magama saada ja lisaks (ilmselt just selle vähese une tõttu) on ta ka väga viril.
Suure osa ajast ta nutab ja tahab süles olla. Võib siis vast mõista, et lihtne ei ole temaga olnud ja õhtuks olen ma üsna läbi - eriti arvestades, et ka öösel ärkab ta mitmeid kordi. Rudolf käib aga täiskohaga tööl ja seetõttu on oluline, et ta saaks öösel ikkagi magada. Seetõttu on ta momendil kolinud magamistoast välja elutoa diivanile, mina laiutan lapsega kahekesi magamistoa suures voodis. Hullem on aga see, et mees pidevalt kurdab – mina ei pööravat talle enam tähelepanu!
Ise ka nagu suur titt
Rudolf on viimasel ajal oma käitumiselt ise ka nagu üks suur titt! Ta ei saa aru, kuidas ma kogu aeg nii väsinud olen ja ei jaksa kuulata tema jutte sellest, kuidas tal päev möödus, mida võiksime koos ette võtta ja kuhu minna. Mul pole praegu mingit tahtmist mingeid suuremaid sõite ette võtta või kusagile üritustele minna, laps on veel nii väike ja nagu öeldud, piisavalt keeruline ja väsitav. Olen püüdnud seda Rudolfile selgitada, et ootame natuke: ehk saab unerežiimi paika, siis on laps rahulikum ja saab teda juba ehk ka kellelegi hoidagi jätta. Praegusel momendil ei kujuta ma seda üldse ette. Poeg on nii nõudlik laps, ainult rinnapiimal ning sööb sageli. Seda magamapaneku tralli ei tahaks ka kellelegi teisele praegu kohustuseks panna.
Olen igasuguseid raamatuid selle kohta lugenud ja netist uurinud teiste kogemuste kohta ning arvamused on julgustavad: küll kõik muutub ja laps kasvab sellest välja, hakkab paremini magama. See aeg tuleb lihtsalt üle elada. Nii on aga väga keeruline, kui teine lapsevanem mitte ei ole toetav, vaid hoopis mossitab ja räägib igapäevaselt, kuidas teda on kõrvale jäetud ja et nüüd on ainult laps mulle oluline. See on väga nõme suhtumine! Loomulikult on väikese imiku vajadused hetkel esiplaanil.
Aeg annab arutust?
Loodan väga, et aeg annab selles asjas arutust. Et kui läheb lapsega kergemaks, siis läheb kergemaks ka mehega. Praegu on mõlemal rindel äärmiselt keeruline aeg. Rudolf on viimasel ajal hakanud otsima mulle lugemiseks artikleid selle kohta, kuidas paarisuhe peaks olema esikohal, et ainult siis saab perekond olla õnnelik. Aga ta ei arvesta, et need artiklid ei ole ju kirjutatud neile, kellel on peaaegu alles vastsündinud laps! Sellises olukorras on ju loomulik, et põhiline aur läheb beebiga tegelemise peale. Rudolf arvab, et last ei peaks kisa peale kogu aeg sülle võtma, et sedaviisi ma hellitan ta ära ja pärast jäängi ainult ringi tassima. Ta ei mõista üldse, et nii pisike vajabki palju lähedust ja mingist ärahellitamisest ei saa juttugi olla.
Vahel on lausa niisugune tunne, et üksi olla oleks lapsega lihtsam kui sedaviisi armukadeda mehe seltsis teda kasvatada.”