Suhted: Mees soovib imikust last endale

Madli (29, nimi muudetud) on 9-kuuse poja ema, kes läks hiljuti lahku poja isast Joosepist (38, nimi muudetud). Nüüd on mees hakanud peale käima, et soovib ise poega kasvatada. Madli ei taha sellest aga kuuldagi, sest tema meelest peaks beebi ikkagi emaga koos olema. “Ta väidab, et suudab lapsele tagada paremaid tingimusi kui mina,” ohkab naine ning tunnistab, et on sellest pealekäimisest väsinud, tüdinud ja hirmul.

Madli jutustab, et kohtus Joosepiga kolm aastat tagasi. Üheksa-aastasele vanusevahele vaatamata armusid nad teineteisesse ja hakkasid peagi ka koos elama. “Alguses olid mul nagu roosad prillid ees, ma nägin Joosepit vaid parimas valguses ja isegi imestasin, et keegi temataoline üldse minule tähelepanu pööras,” ütleb ta. “Joosep oli minust esiteks vanem ja teiseks ka tublisti jõukam - ennast üles töötanud kena välimusega ärimees, tal oli oma ilus korter, ilus auto... see kõik pimestas mind! Tundus lausa liiga hea, et olla tõsi. Ja nüüdseks on selgunud, et just nimelt - oligi liiga hea, et olla tõsi!
Meile sündis poeg. Rasedus oli küll planeerimata, kuid mina olin väga õnnelik ja paistis, et ka Joosepil polnud midagi isakssaamise vastu. Ta tundus isegi üsna uhke ja rääkis, et on pojast juba ammu unistanud. Märkisin, et võib-olla sünnib hoopis tütar, aga tema oli kogu aeg kindel, et tuleb poeg. Kui selgus, et tõesti ootamegi poissi, oli ta ülimalt õnnelik. Kahjuks läksid meie endi omavahelised suhted üha kehvemaks, juba raseduse ajal. Ta ootas väga lapse sündi, kuid samal ajal teadsin, et tal oli ka mitmeid kõrvalsuhteid ning lisaks käitus ta minuga sageli hoolimatult, vaatamata sellele, et kandsin tema kauaoodatud poega. Mõistsin, et kahjuks siiski ei ole Joosep see inimene, kellega sooviksin terve oma elu koos veeta.

Lapse sünniga pinged kasvasid
Arvasin siiski, et vahest lapse sünd ikkagi lähendab meid ja Joosep muutub pere suhtes hoolivamaks - ma ju teadsin, et ta poja sündi ootab. Kahjuks nii ei läinud, meie omavahelised lahkhelid paisusid aina suuremaks ning ma sain aru, et kõigi huvides on mõistlikum lahku kolida. Kolisin Joosepi ilusast avarast korterist pisikesse üürikorterisse ja kuna ema lubas aidata lapsehoidmisel nii palju kui vähegi võimalik, siis otsustasin jätkata ka poolelijäänud õpinguid ülikoolis. Siis aga üllatas Joosep mind oma sooviga: tema tahtvat last enda juurde võtta! Et kuna mina elan kitsastes tingimustes ja pealegi õpin, oleks tema arvates igati loogiline, kui laps kasvaks isaga. Ütleb veel, et loomulikult saaksin ma pojaga regulaarselt kokku saada ja aega veeta... Ma ei tea - kas kõik peab siis tõesti rahale taandama? Muidugi elab Joosep paremates oludes, aga beebi vajab ju siiski ema. Tal on muidugi varnast võtta ka see argument, et ma nagunii ei imeta. Jah, kahjuks ei õnnestunud beebit rinnaga toita, kuigi väga oleksin seda soovinud. Nii leiabki Joosep nüüd, et kõike arvestades oleks kõige mõistlikum, kui tema saaks last ise kasvatada.

Mõistlik oleks katseaeg
Keeruline lugu. Minu jaoks oleks täiesti kujuteldamatu, et laps ei ela minuga. Olen püüdnud talle selgitada, et imik vajab ema, aga tema ei saa aru, mis isal viga peaks olema, miks ei või laps suuremalt jaolt kasvada koos isaga. Et ikkagi võrdne lapsevanem ju. Ja et kas ma siis ise aru ei saa, et tema suudaks ja saaks pakkuda lapsele paremat elukeskkonda kui mina.
Tegelikult ma kahtlen veidi selles, et Joosep imikuga igapäevaselt hakkama võiks saada. Jah, kui me koos elasime, siis ta vahetas lapsel mähkmeid küll ja viis teda õue vankriga jalutama, aga näiteks öised ärkamised olid puhtalt minu rida, temal oli põhjenduseks ikka see, et tema käib ju tööl. Olen mõelnud, et kui pakkuda talle esialgu mingit katseaega koos beebiga, näiteks mõned päevad, vahest ta siis saab aru, kui raske töö on tegelikult imikuga tegelemine. Samas on tal samuti ema abiks, nagu ka minul... Loodan siiski, et Joosep võtab aru pähe ja et me leiame kuidagi mingi lahenduse, mis kõigile ühtviisi hästi sobiks. Ma leian, et olgu enda emotsioonid, millised tahes, tuleks eelkõige minu meelest siin arvesse võtta seda, mis on lapse huvides.”