Suhted: Mehe uusaastalubadus ajab pere riidu

Teele (29) on väga nördinud oma abikaasas Peetris (31). Mees otsustas uuel aastal tublisti sporti hakata tegema – pealtnäha väga tubli ja mõistlik otsus. Kuid nüüd ilmneb, et tänu sellele pole teda pere jaoks enam praktiliselt üldse olemas.

“Peeter on viimaste aastatega kaalus veidi juurde võtnud ja just aasta lõpus märkis mitu tuttavat inimest talle seda ka ära,” räägib Teele. “Suvel sündis meile esimene laps ja Peetri vend pidas vajalikuks naljatada, et tavaliselt võtavad naised pere­lisa tulles juurde, aga meil on juurde võtnud hoopis meespool. Igatahes, küllap need märkused avaldasid mõju, sest igatahes otsustas Peeter, et võtab nüüd uuest aastast ennast korralikult käsile, hakkab sporti tegema ja saab oma kaalu normi. Mina olen talle alati kinnitanud, et tal pole häda midagi, kuid loomulikult pidasin toredaks mõtet sellest, et inimene soovib muuta oma eluviise tervislikumaks. Sport on ju kasulik asi, kuigi tuleb tunnistada, et mina ise pole seda kunagi eriti harrastanud. Peeter ise oli väga õhinas, rääkis, et kavatseb hakata igal hommikul enne tööle­minekut jooksmas käima ja lisaks ka õhtul pärast tööd. Olin natuke skeptiline, mõtlesin, et need on rohkem sellised nii­sama suured mõtted ja plaanid. Kuid siis saabus uus aasta ja mulle sai enam kui selgeks, et Peeter kavatseb oma plaane vägagi innukalt hakata ellu viima. Milles siis täpsemalt asi?

Hommikul kell viis äratus
Suure hämmastusega ärkasin esimese jaanuari hommikul kella viie ajal selle peale, et Peeter tiris saapaid jalga ja otsis esikus oma võtmeid. Küsisin, mida ta ometi teeb – olime eelmisel õhtul aastavahetust tähistanud ja pärast südaööd voodisse läinud. Tema väitis, et uni läks ära ja kuna ta edaspidi tööle minnes nagunii peab sel kellaajal ärkama, kui tahab enne kodust väljaminekut jooksma jõuda, siis miks mitte hakatagi uue ­režiimiga koheselt pihta. Peeter läks kodust välja, minul oli uni rikutud ja mis veel hullem – ka meie pooleaastane väike poeg ärkas kogu selle kobistamise peale üles ning oli muidugi väga unine ja viril. Nägin pärast mitu tundi vaeva, et ta uuesti magama saada! Peeter ise oli aga oma jooksutuuriga väga rõõmus ja rahul. Ta käis poes, tõi meile hulgaliselt tervislikke toiduaineid – köögivilju, kana- ja veiseliha, rukkileiba, lahjat määrdejuustu, kanafileesinki ja muud taolist kraami. See toitumise osa muidugi tundus tore, valmistasin heameelega perele tervislikku toitu, kuid ­sportimise pool teeb mind nõutuks ja murelikuks. Kas magada enam üldse ei ole võimalik, ei minul ega lapsel? Ja kas õhtusel ajal enam meiega koos üldse ei taheta aega veeta?

Ühist aega praktiliselt pole
Nimelt käibki Peeter nüüd jooksmas kaks korda päevas –ülivara hommikul ja teine kord õhtul peale tööd. Kuna mina ja beebi oleme mõlemad väga kerge unega, siis ärkame me igal hommikul tema tegutsemise peale üles – ka siis, kui magamis toa uks on vahepealt suletud – ja pean pooleldi ­öösel hakkama mässama sellega, et last kuidagi uuesti magama saada. Ja õhtul, kui pere saaks pärast Peetri tööpäeva lõpuks koos olla, kui mina saaksin pisutki puhata lapsehoidmisest – siis, palun väga, läheb tema jälle välja jooksma! Muidugi on ta tiirult tagasi tulles tööpäevast ja järgnevast sportimisest väsinud ja pole tal enam jaksu selleks, et näiteks lapsega natukeseks õue jalutama minna ja mulle veidi puhkust võimaldada. Seda, et me võiksime lapse näiteks mu emale hoida jätta ja ühiselt kasvõi väikese koduse filmiõhtu korraldada, ei kujuta ma nüüd selle spordihulluse valguses enam üldse ette. Nädala­vahetusel käis Peeter sportimas lausa kolm korda päevas!
Loodetavasti läheb see hullus ometi varsti üle, vastasel juhul ma ei tea, mis meie perest niimoodi saab. Peeter ei saa üldse aru, miks ma nördinud olen, tema meelest peaksin ma olema õnnelik ja teda toetama, kuna ta on otsustanud ennast sedasi käsile võtta.”