Suhted: "Miks ma ei või avalikus kohas oma last imetada?"

09.06.2019 16:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
7
Foto:

Ilmad on soojaks läinud, suvi peaaegu käes ja päevakorda tekib taas küsimus: kas õues või üldse kusagil avalikus kohas on sobilik last imetada või mitte?

Merit (27) on 7kuuse beebi ema ja talle tuli suure üllatusena, et sellele tegevusele viltu võidakse vaadata.
Merit on väga rõõmus, et vaatamata keerukale algusele on tal õnnestunud imetamisega seotud probleemidest üle saada ja oma last rinnaga toita. "Eriti oluline on see arvestades mu poja äärmiselt kehva isu – olen talle juba mõnda aega püüdnud lisatoitu pakkuda, kuid ta ei soovi seda eriti," märgib naine. "Olen aktiivse eluviisiga, ma ei kujutaks ette, et peaksin lapsega ainult kodus nelja seina vahel istuma. Kuna poeg on pealegi rahuliku ja hea iseloomuga ning armastab seltskonda, siis loomulikult ma liigun temaga palju ringi. Käin sõbrannadega kohvikus, käin kaupluses kui seda tarvis on, jalutame palju õues... Nüüd on ilmad ilusad ja eriti hea ju väljas viibida.
Kahjuks olen mitmeid kordi saanud kõõrdpilke, kui last kusagil väljas imetan, ja paar korda on kogunisti märkus tehtud. Olgu öeldud, et ma kindlasti pole selline, kes ennast päris paljaks kisuks ja demonstratiivselt last toidaks, ma ikka sätin mingi rätikukese või salli varjuks ette ja ei tohiks teoreetiliselt nagu kellegi silma kuidagi riivata. Ometi olen ma korduvalt inimestele ette jäänud.
Esimene kord oli talvisel ajal kui laps oli alles päris pisike, paarikuune. Mul oli mees pikemalt kodust ära ja oli tarvis poest süüa osta. Kaubanduskeskus jääb aga meie kodust üsna kaugele ja ma ei sõida autoga. Niisiis läksime käruga, aga see kõik võttis aega ning tagasituleku eel muutus laps näljaseks ja hakkas nutma. Ema ja lapse tuba on seal olemas, kuid kahjuks oli momendil seal järjekord. Otsustasin, et võtan kohvikus ise midagi süüa ja sealsamas toidan ära ka lapse.

Tuldi laua äärde pahandama
Siis aga järgnes midagi täiesti ootamatut. Kõrvallauast tõusis üks vanem naisterahvas püsti, astus minu laua juurde ja ütles, et andke andeks, aga kas tõesti peate te siin avalikus kohas imetama, see häirib teisi inimesi. Olin nagu puuga pähe saanud. Pomisesin vabandust ja et ema-lapse tuba oli kinni. Proua aga teatas, et vanasti polnud üldse mingeid selliseid tube, aga ometi saadi hakkama ja ei tuldud kohvikusse ennast paljaks koorima. Ma oleksin tol momendil peaaegu nutma hakanud, aga suutsin siiski kuidagi end talitseda. Vabandasin veel kord, aga toitsin lapse ikkagi lõpuni ja lahkusin siis. Kulus päris hulk aega, enne kui beebiga jälle kuskile niimoodi minna söandasin...
Teine ja kolmas kord olid juba kevadepoole. Vahepeal suutsin kuidagi niimoodi hakkama saada, et kas sain abikaasaga koos käies autos last toita või siis õnnestus pääseda ema ja lapse tuppa. Seal muidugi oli kõige mugavam. Kuid kevadel, kui ilmad juba soojaks läksid, sai rohkem jalutama hakatud, ka ühes suures pargis, mis on meie kodust veidike eemal. Kord olin vankriga just sinna jõudnud, lootsin, et poiss teeb pika une, aga võta näpust – ärkas üles ja hakkas karjuma, kõht oli tühi. Seekord jõudsin ta peaaegu ära sööta, kui nägin, mismoodi eemalt passib mind üks vanem paar, mees ja naine.

"On ikka kombed..."
Paarike vahtis mind hulk aega, nägin neid omavahel midagi pomisemas, minu poole vahtimas ja halvustavalt pead vangutamas. Otse nad midagi ütlema tulla küllap ei söandanud, aga minust möödudes kuulsin naist pobisemas, et on ikka kombed mõnel... Oleksin tahtnud midagi neile järele hüüda, aga kahjuks ei tule sellistel momentidel mul üldiselt sõnagi suust. Nii ma lihtsalt ohkasin endamisi, et jälle olin pahandada saanud sellepärast, et oma last toitsin.
Kolmandal korral oli aga nähvajaks keegi noor tibi, kellel endal küllap lapsi ei olnudki. See juhtus ühe sõbranna sünnipäeval, kui olin eraldunud lapsega toa kaugemasse nurka, kus nagu kellelegi ette ei tohtinuks jääda. Tolle neiu arvates tundsid peol viibivad noormehed ennast minu tõttu ebamugavalt. Minule ei jäänud sugugi sellist muljet ja õnneks sõbranna ise juhtus seda ka kuulma ja asi sai kohapeal ära klaaritud. Ent paha tunne minul jäi ikka sisse...
Kuidas sellega siis ometi on, kas tõesti on nii suur patt anda oma lapsele parimat toitu – oma ema piima, tehes seda diskreetselt ja varjatult, ilma kellegi ees "tissidega lehvitamata" nagu olen lugenud halvustavaid kommentaare imetavate emade kohta?
Mida siis peaks tegema see vaene ema, kelle laps nutab näljast ja kes lihtsalt ei jõua mõne minutiga koju või kellel pole autot, kus istuda ja last sööta? Ja kui ema-lapse ruumi pole ka kusagil vahetus läheduses, või on sellesse pikk järjekord teisi samasuguseid hädalisi?"



Vaadatud 711 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Proua,kes süüdistab ema lapse isutuses,olge õnnelik,et teil seda probleemi ei ole.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi