Suhted: Murelik tütar: “Kas mu ema kasutatakse ära?”

Talvi (46) on väga mures oma 69-aastase ema Siiri pärast. Nimelt on Siirile tekkinud temast peaaegu kümme aastat noorem meessõber. “Kas ta ikka hoolib emast päriselt või on ta huvitatud ainult tema varast?” tahaks Talvi teada. “Ema on nooruslik ja kena, aga ka majanduslikult üsna heal järjel olev naine. Mis siis, kui teda kasutatakse ära?”

Talvi jutustab, et tema isa suri juba peaaegu kakskümmend aastat tagasi raske haiguse tagajärjel. “Sestpeale on ema enam-vähem kogu aeg üksik olnud,” nendib ta. “Vahepeal küll oli üks härra, aga sellega ei kestnud suhe kuigi kaua, sest tuli välja, et too on abielus. Sellise asjaga ema loomulikult ei leppinud. Nüüd aga suhtleb ta juba mõnda aega meesterahvaga, kes on temast kõvasti noorem – ligi kümme aastat. Nad said tuttavaks ühe ema sõbranna kaudu, tegemist on tolle kaugemalt sugulasega ja nad kohtusid ühel sünnipäevapeol. Ema ja see mees – nimetagem siin teda Kristjaniks – olid hakanud lihtsalt maast ja ilmast lobisema ja nüüd on nad juba päris palju kordi kohtunud. Ema rääkis mulle saladuskatte all, et tasapisi peetakse juba kooseluplaane, Kristjan tulevat ilmselt tema juurde elama. Mees ise elab väikeses korteris, emal aga on maja, kus ruumi päris palju. Nende mõlema arvates olevat see mõistlik otsus. Minul aga natuke kripeldab hinges. Kas see mees temast ikka päriselt hoolib? Muidugi, mu ema näeb oma aastatest noorem välja, ta on kena, tegus ja sportlik, kuid ikkagi, vanusevahe on päris suur. Mis siis, kui see mees näeb temas ainult võimalust nii öelda haljamale oksale pääseda?

Teeb ettevaatlikuks
Tema suur huvi ema vastu ja eriti veel tahtmine juba hakata tema juurde kolima teeb mind üsna ettevaatlikuks. Ema ise ei kahtlusta midagi, ta on õnnelik ja plaanib nende ühist tulevikku. Räägib, kuidas üle pika aja keegi ometi tema vastu huvi tunneb ja näeb temas midagi enamat kui lihtsalt sõpra. Ma ei taha ema ka kuidagi solvata ega talle haiget teha oma kahtlustustega, ometi päris niisama käed rüpes istuda on ka raske. Olen sundinud ennast mõistlikuks ja kinnitanud endale, et emal on piisavalt mõistust saamaks aru, kui midagi on valesti. Kui talle tundub, et kõik on hästi, ju siis ongi hästi. Tore, kui tal on lõpuks ometi võimalik jälle õnnelik olla.
Samas on ju loomulik, et ma oma ema pärast muretsen. Kardan, et ta pettub jälle ja saab haiget, nagu selle abielumehega oli. Tollega ta vähemalt ei elanud veel koos ja asi polnud nii tõsine nagu praegu. Ma ei tahaks, et keegi mu emaga halvasti käitub, olen tema suhtes väga kaitsvalt meelestatud. Olen ikkagi tema ainuke laps ja ega tal peale minu ja mu kahe tütre lähemaid sugulasi väga pole.

Kohest lahendust ei ole
Ega mu murel momendil mingit kiiret ja head lahendust ei paista olevat. Peale vaadates ju inimese kavatsustest aru ei saa ja esialgu tundub tegemist olema sümpaatse meesterahvaga – oleme kaks korda kohtunud. Emaga olen jutu mõnel korral delikaatselt püüdnud viia selleni, et kas ikka on kõik hästi ja ega Kristjan ehk ainult maja pärast soovi tema juurde tulla... aga siis naeris ema mu ainult välja ja palus lõpetada muretsemine. Ma siis näiliselt lõpetasin, tegelikult muidugi mitte.
Eks ma pean jälgima lihtsalt tähelepanelikult nende omavahelist elu ja suhtlemist ning mis kõige tähtsam – et ema mingeid rumalusi ei teeks, näiteks vara mehe palvel tema nimele ei kirjutaks või midagi sellist. Kui Kristjan midagi sellist peaks paluma hakkama, siis on asi selge, et tegemist on petturiga! Kui aga paistab, et nad kahekesi õnnelikud on... noh, siis on loomulikult ka minul oma ema üle väga hea meel!”