Suhted: “Pidevalt lobisev töö­kaaslane on nii kurnav!”

01.11.2020 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
2
Foto:

Gerli (31) asus hiljuti tööle uude, moodsasse avatud kontorisse. Tema kõrval istub jutukas naisterahvas, kes lobiseb päevad läbi aina enda isiklikest asjadest. Gerli tahaks püüda tööle keskenduda, kuid latatara kõrval on seda äärmiselt raske teha.

“Mina ise olen rohkem selline privaatsema loomuga inimene, mulle meeldib rahus enda asju teha ja ma pole väga suur suhtleja,” räägib Gerli. “Arvasin uude kohta asudes kohe, et eks see avatud kontor kujuneb mulle üsna suureks väljakutseks, kuid kuna töö ise on mulle väga huvitav, siis olin ma kindel, et küll selle asjaga ka ära harjub. Ehk harjukski, sest enamik töökaaslaseid on mul väga toredad. Kahjuks on raskusi ühega neist, tegemist on ühe viiekümnendates eluaastates prouaga, kes on äärmiselt jutukas. Ta istub põhimõtteliselt minu kõrval, kedagi teist nii otseses läheduses ei ole, seega olen peamiselt just mina nüüd see ohver, kellega ta tahab lobiseda. Küll see naisterahvas võib alles rääkida, ma olin ja olen siiani täiesti hämmingus! Et ühel inimesel nii palju juttu võib jätkuda. Juba esimese päeva õhtuks teadsin ma kõike tema elust: kus ta elab, et tal on koer, kes võiks lõputult süüa ja kass, kes päevad läbi magab, et tema abikaasal diagnoositi südamepuudulikkus ja nüüd peab ta neli korda päevas ravimeid võtma ning et ta pidevalt kipub neid unustama, et tema tütre mees on igavene luru, kes ei viitsi tütart üldse kodustes töödes aidata... See nimekiri on lõputu, mida kõike ta mulle on rääkinud!

Lahkab isegi ­terviseprobleeme
Selle proua jaoks puuduvad igasugused tabuteemad. Ma kuulen alatasa detailseid lugusid tema tervisest, näiteks kuidas tal oli mõni aeg tagasi kangesti kõht lahti, proua siis arutas, et mida ta küll võis olla söönud sellist, mis mõjus sedamoodi. Siis räägib ta sellest, kuidas ta abikaasa ei saa aru, et peeretada võiks tualetis, mitte näiteks köögis õhtusöögi ajal. Kuulnud olen ka sellest, et tema tütrel on raskusi rasestumisega ja mida kõike on tütar selleks teinud, et rasedaks jääda, kuidas ta ovulatsiooniaega välja arvutab jne. Ma ausõna ei soovi seda kõike kuulda! Sooviksin keskenduda enda tööle, mul on veel nii mõndagi vaja töö­alaselt õppida ja selgeks saada, aga selle asemel pean kuulama sellist sõna otseses mõttes jama, mis pealegi kohati lausa ­südame pahaks ajab.
Ma olen püüdnud viisakalt seda öelda, et püüan keskenduda ja et ärme nii palju lobise, muidu ma ei saagi oma ülesandeid selgeks ja tehtud. Kahjuks ei ole sellest kasu olnud, pigem ta siis solvub, natuke aega ongi vait, ja siis hakkab kõik otsast peale. See on äärmiselt tüütu ja äärmiselt kurnav! Ükskord oli ta paar päeva haiguslehel, no siis oli lausa lust ja rõõm tööl olla. Sain nende päevade jooksul ära tehtud rohkem, kui vist kogu tööl oldud kahe ja poole kuu jooksul kokku...

Kolleegid ei mõista
Olen seda teemat püüdnud ääri-­veeri arutada ka teiste kolleegidega, et kuidas neile tundub, kas neid ei sega säärane pidev lobisemine jne. Nemad võtavad asja huumoriga, et on jah selline jutukas inimene ja eks ta võib väsitada küll. Samas ei puutu keegi teine temaga kokku nii palju kui mina, samuti tundub, et teised lasevad ta jutu lihtsalt nagu muuseas ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning tegelevad häirimatult oma asjadega edasi. Mina olen vist meie kollektiivis ainuke selline, keda tõesti reaalselt segab selline keskkond.
Ma ei taha kellegagi tülli minna, ka mitte selle lobisemishimulise prouaga. Tahaksin lihtsalt, et mul lastaks teha oma tööd ja asjadesse süveneda. Kas selline asi üldse on avatud kontoris võimalik? Ilmselt tegin ikkagi suure vea ja hindasin oma võimeid üle. Nüüd tuleb siis lihtsalt kas kuidagiviisi siiski kohaneda – või tööst loobuda. Seda ma kergekäeliselt teha ei tahaks, nii et eks tuleb ikkagi katsuda mingil viisil ennast selle loba suhtes immuunseks muuta.”



Vaadatud 795 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Pilvi Puravik

Ohoo, kae tonti !

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi