Suhted: “Sõbrannad abielluvad ja saavad lapsi... aga mul pole selleks mingit tahtmist!”

Reelika (29) on oma mõtete ja tunnete osas pisut segaduses. Ta näeb, kuidas tema sõbrannad ja tuttavad aina abielluvad ja saavad lapsi ning hakkavad pereelu elama. “Kas see on normaalne, et minul pole selleks vähimatki soovi?” arutleb ta.
Reelika tunnistab, et ta ei ole kunagi tundnud endas soovi abielluda ega lapsi saada. “Kasvasin ise üles üsna suures perekonnas, mul on kaks nooremat õde ja olen saanud päris palju nendega tegeleda ja neid nii-öelda kantseldada,” räägib ta. “Võib-olla siis sellega saigi mu emainstinkt ammendatud. Igatahes ei ole ma kunagi kujutanud ennast emana ette.
Suhteid on mu elus muidugi olnud, kaks üsna lühikeseks jäänud kooselu ka. Lühikeseks on jäänud mõlemad püsisuhted minu pärast: üks meestest soovis abielluda ja teine tahtis varsti lapsi saama hakata. Minul ei olnud aga kumbagi soovi ja tundsin, et minust on õiglasem lasta nad vabaks, et nad saaksid leida kellegi, kellega soovid ja väärtushinnangud kattuvad. Ma ei taha kellegi elu ära rikkuda! Olen siis nüüd viimastel aastatel rahumeeli üksi elanud, tundnud elust rõõmu, tegelenud töö ja hobidega, veetnud aega heade sõprade seltsis. Olen olnud rõõmus ja rahul ning tundnud ennast igati õnnelikuna.

“Millal sina?”
Nüüdseks aga tunnen ennast juba natuke veidralt, sest näen: ümberringi kõik lähedased muudkui abielluvad ja loovad peresid. Mul on palju sõbrannasid, aga olen ainus, kellel pole niisuguseid plaane.

Teised sõbrannad on kas juba abielus ja lapsevanemad või teevad pulmaplaane, kaks tükki on juba ka nii-öelda teisel ringil: kasvatavad uue partneriga eelmisest kooselust sündinud last. Loomulikult tekitab see kõigis küsimusi: millal siis mina? Seda on tõesti väga palju küsitud ja olen tõtt-öelda juba päris väsinud sellele küsimusele vastamast.
Ma muudkui naeratan sõbralikult ja ütlen, et ma ei ole selleks veel valmis. Kuid nüüd on juba hakanud tulema kommentaare stiilis, et ega mul enam väga kaua aega oodata ei olegi, sest saan ju varsti kolmkümmend ja millal siis ometi veel? Ja et võib-olla on veel lapsesaamisega raskusi ka nagu paljudel tänapäeval – siis võin hakata kibedasti kahetsema, et varem peale ei hakanud. Mind väga pahandavad need jutud, sest otsused oma elu kohta teen ju siiski ise. Kas siis oleks tõesti õige saada laps, kui ma tegelikult üldse ei taha? Lihtsalt sellepärast, et äkki hakkan tulevikus kahetsema? Ma olen nendelt küsijatelt uurinud, et aga mida ma peaksin tegema siis, kui ma hakkan kahetsema hoopis lapse saamist? Seepeale muidugi vehitakse kätega, et ükski ema ei kahetse lapse saamist. Mina selles küll nii veendunud ei oleks!

On see normaalne?
Samas olen ma enda pärast natuke murelikuks muutunud. Kas see on ikka normaalne, et ma tunnen nii teistmoodi kui teised naised? Paistab, et enamus siiski soovib perekonda luua, kuidas siis minul see soov täielikult puudub? Võib-olla on mul midagi viga. Need mõtted teevad mind pisut nõutuks, aga sellegipoolest ei arva ma, et niimoodi katse-eksituse meetodil oleks mõistlik hakata kellegagi perekonda looma ja lapsi saama. Mulle on öeldud sellist asja ka, et kui õige inimene tuleb, küllap mul siis need soovid ka tekivad. Võib-olla vastab see isegi tõele, kes teab? Igatahes ei ole niisugust inimest tänini mu teele küll sattunud. Ja kui ei satugi, siis ma arvan, et kõige tähtsam ongi osata ise enda elust rõõmu tunda. Seda olen ma tänini osanud ja usun siiralt, et oskan ka edaspidi. Õnnelik olemiseks ei pea tingimata olema pereinimene!”