Suhted: Sooviks õppima minna, aga abikaasale mõte ei meeldi

07.11.2021 22:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Mari (32) on palju mõlgutanud mõtteid haridustee jätkamisest magistriõppes. Nüüd, kus tema lastest üks käib juba koolis ja teine on lasteaiaealiseks saanud, tundub talle õpingute jätkamiseks olema paras aeg. Kahjuks ei toeta Mari abikaasa Tom (34) seda mõtet sugugi. Tema arvates on liialt koormav laste ja töö kõrvalt veel õpingud kaela võtta, pealegi kannataks seeläbi ilmselt ka pere majanduslik olukord.

Mari sõnul on ta alati tundnud, et tema haridustee on jäänud veidi poolikuks ning et ta sooviks õpinguid jätkata. “Kunagi valitud eriala ei olnud päris see, mis mind huvitaks ning magistriõppes sooviksin keskenduda spetsiifilisemalt sellele, mis on päriselt südamelähedane,” räägib ta. “Kuna aga viimased seitse aastat oma elust olen elanud pereelu ja kasvatanud lapsi, siis pole siiani väga olnud mahti isegi mõelda kõrgkooli astumise peale. Nüüd on lapsed minu hinnangul juba asjalikumad, suurem alustas sellest sügisest kooliteed ja väiksem käib teist aastat lasteaias. Olen seega juba teist aastat ka tööl tagasi ja eks muidugi on päris väsitav saada hakkama töö ja kahe lapsega. Sellegipoolest on mõelnud, et kui mitte nüüd õppima minna, siis millal veel? Jah, ma tean, et võiksin seda teoreetiliselt teha ka kümne või veel rohkema aasta pärast, aga endal on suur soov õppida ja ennast täiendada. Kuna praegune töökoht pole ka kuigi pingeline, siis olen mõelnud, et saaks hakkama küll, eriti kui oleks olemas ka abikaasa toetus. Siin nüüd aga tekibki probleem. Tomi arvates tahan liiga palju ette võtta, kurnan ennast ära ja lõppkokkuvõttes on kõik õnnetud, ka lapsed kannatavad, kuna ema on liiga vähe kodus jne. Ühesõnaga, tema näeb ainult musta stsenaariumit!

Paneb endas kõhklema
Olen püüdnud välja tuua positiivseid aspekte ja kõnelnud näiteks õppepuhkuse võimalusest, aga tema jääb endiselt skeptiliseks. See teeb mind väga kurvaks ja paneb paraku otsuses kõhklema, isegi vaatamata sellele, et mu vanemad näiteks on küll idee suhtes väga toetavad ja arvavad, et alati tasub õppida ning ennast arendada. Mu ema ise näiteks käis ülikoolis, kui mina olin alles väike, ja ta väidab, et kuigi see oli päris raske, sai ikkagi hakkama ja pärast oli saavutatu üle ikka väga hea meel. Isa usub ka, et minusugune hakkaja naisterahvas saab kindlasti õpingutega hakkama ka pere kõrvalt. Sõbrannad on igati toetaval seisukohal ja mitmedki omandavad ka laste kõrvalt kõrgharidust. Ainult Tom on see, kes kõhkleb... tema, kelle toetust mul tegelikult kõige rohkem oleks vaja, nii emotsionaalsel kui ka praktilisel tasandil. Mul on selline tunne, et ta kardabki ennekõike iseenda pärast - et temale tuleb minu õpingutega seoses tööd juurde ja läheb raskeks. Tema ise on bakalaureusekraadi omandanud juba aastate eest ning edasi õppimise plaane tal vähemalt esialgu ei ole. Nagu ta ise väidab, siis hindab tema oma võimeid ja praegust olukorda reaalselt, erinevalt minust.

Koormust vähendada ka ei saa
Võib-olla see ongi tõsi. Eks muidugi saab õpingute kombineerimine laste ja tööeluga olema raske. Olen mõelnud isegi sellele, et õppimise ajaks võiks ehk töökoormust veidi vähendada, kuid Tomi arvates on see eriti halb mõte, kuna meil on vaja pangalaenu maksta ja niigi on natuke keeruline ots otsaga kokku tulla. See on samuti õige jutt muidugi. Kõike arvesse võttes olen mõelnud, et võib-olla on mõistlik siiski veel mõned aastad oodata, kuniks lapsed on pisut suuremad ja ehk olen selleks ajaks leidnud endale ka paremini tasustatud töö, mille puhul ei ole nii suur rahaline kaotus, kui seda veidi väiksema koormusega teha. Ühes olen aga kindel – maha ma seda unistust ei mata, ühel päeval lähen ma kooli kohe kindlasti. Teen seda siis, kui tunnen, et see õige aeg on tõesti käes, ja loodetavasti saab sellest siis aru ka Tom.”



Vaadatud 512 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Püksid naise jalas

Ega abielu ei tähenda veel seda, et keegi peab tuhvlialuseks hakkama!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi