Suhted: Täiskasvanud tütar on vanemate abielulahutuse pärast endast väljas

Merle (46) ja Toomas (48) on aastaid abielus ­olnud paar ja täisealise tütre ­vanemad.

Kuna abielus oli probleeme juba pikemat aega, otsustasid nad lahku minna. Huvitaval kombel palus täiskasvanud tütar neil härdalt seda mitte teha ning sai väga traumeeritud sellest, et vanemad tõesti lahutasidki oma abielu.
Merle räägib, et Toomas oli tema noorpõlvearmastus ning peale tema polegi tal ühtegi partnerit olnud. "Olin 18aastane, kui me kohtusime," meenutab ta. "Mina käisin siis veel koolis, aga Toomas töötas juba ning tema töö juures, põnevas vanakraamikaupluses, me tuttavaks saimegi. Armastasin seal ikka käia peale kooli, sest nii põnev oli seal ringi vaadata. Hakkasime toreda noormehega vestlema ja nii ta läks. Abiellusime ja saime tütre, kahjuks rohkem lapsi saada ei õnnestunud, kuigi oleksin küll soovinud. Tütar kasvas tubliks ja iseseisvaks ning kolis juba kolm aastat tagasi ülikooli alustades kodust välja. Umbes selle aja paiku või juba tegelikult natuke varem olin hakanud aru saama, et minu suhe Toomasega ei ole enam üldse selline nagu varasemalt - me ei tundnud enam teineteise tegevuste vastu huvi, füüsiline lähedus praktiliselt puudus, ehkki püüdsin aeg-ajalt küll teha omalt poolt kõik selleks, et selles osas kõik hästi oleks. Ometi jäi midagi väga vajaka ning aja jooksul see tunne vaid suurenes. Me kasvasime teineteisest lahku, nii nagu see sageli paaridega juhtub. Suuri tülisid meil pole kunagi olnud, aga ka ühiseid ettevõtmisi mitte. Kummalgi polnud enam tahtmist pingutada. Toomas oli see, kes tuli ühel hetkel jutuga, et võiksime kumbki oma eluga oma rada pidi edasi minna. Küsisin, kas tal on keegi teine ja alguses ajas ta seda tagasi, aga lõpuks siiski tunnistas, et keegi ikkagi on. Ma ei pahandanud absoluutselt, saime asjast rääkida ja leidsime mõlemad, et lahutus on parim lahendus.

Tütar puhkes nutma
Kumbki meist ei osanud aga valmis olla 22aastase tütre reaktsiooniks. Ta puhkes lausa nutma, kui sellest talle kõnelesime! Palus pisarsilmil, et tulgu me mõistusele, miks peaks meie vanuses hakkama lahutama, kas me ei tahaks hoopis kusagile pereterapeudi juurde minna, et omavahel asjad korda saada? Olin siiras hämmingus, me ju ikka ise teame oma asju ja saame aru, millal tasub jätkata ja millal mitte. Aga tütar oli täiesti murtud ja palus endiselt, et me selle asja ikka veel sügavalt läbi mõtleksime, mitte "uisapäisa ei tegutseks". Nagu me hakkaks talle midagi niisugust üldse teatama, kui ei oleks seda läbi mõelnud! No muidugi jäime endale ikkagi kindlaks.
Aga tütar pole ka nüüd, mitu kuud hiljem veel suutnud olukorraga leppida, ehkki vahepeal on lahutus juba aset leidnud ja mina elan eraldi. Iga kord, kui tütar külla tuleb, räägib ta pisarsilmil sellest, kui kahju tal on, et asjad niimoodi läksid. Ja küsib hirmuga, ega vähemalt minul uut kaaslast ei ole. Olen alati kinnitanud, et ei ole, aga ausalt öeldes tunnen ennast natuke imelikult - miks siis ei tohiks olla? Või kas tütar eeldab tõesti, et ma jäängi nüüd elu lõpuni üksikuks? Ma ei ole ju ometi veel nii vana, et end lõplikult "maha kanda".

Rohkem mõistvust!
Ma saan aru muidugi, et igas vanuses võib vanemate lahkuminek olla raske. Eriti kui ühel vanematest on uus kaaslane, nii nagu Toomasel. Kuid kui tegemist ei ole just väikelapsega, võiks siiski aru saada, et mõnikord on see hea ja õige otsus. Ja eriti veel juba täiskasvanud inimene võiks mõista, et ka vanemad on inimesed, kellel on tunded. Et need tunded võivad vahel otsa saada ja tekkida kellegi teise vastu. Mina ei ole Toomase peale sugugi pahane, saan ju aru, et meie vahel oli kõik juba ammuilma lõppenud. Selles mõttes olen natuke nüüd nördinud, et tütar ei üritagi näha asja meie vaatepunktist. Siin on mõtlemisainet kõigile täiskasvanud lastele: püüdke oma vanemaid mõista! Ka neil on oma elu."