Suhted: “Vanainimene ja laps ei sobi ühe ­katuse alla elama!”

Tea (36) oli hiljaaegu sunnitud oma koju elama võtma abikaasa Martti (37) vanaema. Vanaema on aga juba väga eakas ning keerulise iseloomuga, eriti raskeks on kujunenud suhted 10aastase peretütrega.

“Meil on nagu sõjatanner kodus, kogu aeg vanaema ja laps tülitsevad,” ohkab Tea ega kujuta üldse ette, kuidas olukorda ­lahendada.
Tea jutustab, et Martti vanaema on juba 89aastane ning üsna põdura tervisega. Enne elas memm linnast väljas oma majakeses, kuid täiesti üksi elamine polnud ühel hetkel talle enam jõukohane ega ka mitte turvaline. “Pärast seda, kui vana­ema kord kukkus ja tundide viisi pikali maas oli, otsustaski Martti, et memm tuleb meile,” räägib Tea. “Tegemist on tema ema emaga, kuid ema ise on raskesti haige ja viibib hetkel taastusravil, temast kohe kindlasti ei ole vanainimese eest hoolitsejat. Ja no mis sa siis teed sellises olukorras? Hooldekodu eest me tasuda ei jaksaks, no võib-olla kuidagi jaksaks, kuid see oleks väga raske. Kuna mina pealegi viibin suure osa ajast kodus –töötan peamiselt kodukontoris – , siis polnud ka probleemi, et memm meil üksi peaks olema. Mina olen suurema osa ajast ikkagi olemas ja kodus. Kahjuks ei kujutanud ma seda üldse ette, et kogu see asi nii keeruline saab olema. Esiteks algasid probleemid kohe sellega, et memmele ei maitse minu valmistatud toidud. Tõesõna, ta pirtsutab nagu väike laps, nagu meil tütar mõned aastad tagasi tegi. Ise ta toiduvalmistamisel abiks olla ei soovi ja vist pole enam jaksu ka, no arusaadav, ega ma sunnigi. Teen heameelega tervele perele ise süüa, aga väga kahju, kui memm enamusel kordadest ei söö midagi ja pean hakkama talle midagi eraldi vaatama.

Lapsega suhted keerulised
Kusjuures ei ole mu toidud üleliia vürtsikad ega “tänapäevased” vms, teen tavalisi toite - hakklihakastet, kartuliputru, pikkpoissi, suppe jne. Memm armastab väga magusat ja lihtsalt võileibu, selline toitumine annab aga jälle lapsele halba eeskuju, kellel siis omakorda tekib küsimus, et miks tema peab suppi sööma, kui memm saab võileiba?
Olgu, söök veel söögiks, sellega saaks ehk kuidagi hakkama, kuid oluliselt hullem on asi selle kohapealt, et ta ei saa lapsega läbi! Nimelt on memm sellise väga võimuka loomuga, ta armastab ohtraid käske ja keelde jagada ning eelistaks, et laps oleks võimalikult palju temaga koos ja tema toas (nende toad asuvad kõrvuti). Tütar on aga aktiivse loomu ja eluviisiga, käib mitmetes trennides, tahab omale sõbrannasid külla kutsuda, muidugi on ka kooliasjadega päris palju tegemist. Tal ei ole mahti kogu aeg memme toas ja tema kõrval istuda! Kui nüüd tekib küsimus, et võib-olla tunneb vanainimene end üksildasena, siis seda ma ei usu. Nagu öeldud, olen mina suurema osa ajast kodus olemas, alati leian mahti, et temaga vestelda ja teda ära kuulata, kui tal mingi mure on või tervisega midagi korrast ära või mis tahes.

Pidevad tülid
Memm lihtsalt ise eelistab minu seltskonnale lapse oma, ja on siis pahur ja lausa tige, kui lapsel on omad tegemised. Ta on tüdrukut lausa sussiga visanud, kui too ütles, et peab minema oma asju tegema! Nendevahelised lahkhelid ja lausa tülid on pidevad. Tütar ahastab, et memm teeb ta elu põrguks ja miks me ometi ta meile tõime.
Memm omakorda ei salli, kui tüdrukul sõbrannad külas käivad - ta sõna otseses mõttes luurab siis nende järele, äärmiselt tigeda olekuga, ja pärast pobiseb, et miks me sellist ahvikarja omale koju laseme. Mina ja Martti püüame olla siis lepitajate rollis, aga see on äärmiselt keeruline. Olen üha enam veendunud, et vanainimene ja laps ei sobi ühe katuse alla elama, aga kuidas siis asja lahendada? Hooldekodusse ei raatsiks memme ka panna, kuna otsest hooldamist ta ei vaja, ise ta sinna minna ei soovi ning lisaks ka rahaliselt ei suudaks me seda endale lubada. Tuleb kuidagiviisi hakkama saada, aga iga päevaga muutub asi raskemaks.”