Tahaks kogu perega koos olla...

29.05.2022 22:40
Eliise Mäesalu Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Nüüd, kus puhkuste aeg on taas ukse ees, meenutavad Mari ja Jaanus, kuidas perepuhkus nad peaaegu lahku oleks ajanud. Vaen­lasteks muutuminegi oli lähedal.

Perekond Teras oli erakordselt sõbralik ja kokkuhoidev. Ja kuigi mitte keegi ja kunagi neid koos polnud näinud, ei seganud see fakt nii meestel kui ka naistel seda paari üksteisele eeskujuks seada.
Nad olid väga hõivatud inimesed. Mari töötas disainerina, Jaanus – juristina. Lisaks sellele oli mõlemal hunnik kõikvõimalikke hobisid – alates joogast kuni seinaronimiseni. Nende kolmeteistkümne-aastane poeg Joosep oli vanematesse läinud: pärast koolitunde tormas ta mudellennunduse klubisse või sai kokku allveeujumise harrastajatega. Perekond Teras suhtles omavahel peamiselt külm­kapi abil, millele nad erivärviliste magnetitega üksteisele rõõmsasisulisi kirjakesi kinnitasid. Näiteks:
„Kana – super! Sa oled vapustav. Musi, sinu Jaanus“.
„Kana oli ema tehtud. Annan su musi talle edasi. Mari“.
„See oleks liiast... Jaanus“.
„Vanemad, lõpetage eetri reostamine ja paberi rikkumine. Kus on lubatud tort?! Joosep“.
„Kuidas sul eksam läks? Isa“.
„Viie sain. Ja siis? Poeg“.
„Joosu, tort tuleb homme. Tellisin šokolaadi ja brüleekreemiga nagu sulle meeldib! Ema“.
Ja nii edasi ja nii edasi. See oli õnnelik perekond ja nad olid tõeliselt üksteisesse kiindunud. Lühikesed koosolemised nädalavahetustel möödusid mamborütmis. Igaüks kiirustas kusagile ja enne lahkumist leidis siiski paari kena sõna ütlemiseks aega. Aga ükskord...

Kogu perega? Kogu perega!
Ükskord tabas väsimatut Mari sõna otseses mõttes ühe tunni jooksul kohutav roidumus. Naine sattus ootamatusest segadusse, vajus norgu ja pihtis oma ülemusele, kellega tal väga soojad suhted olid, et näeb oma ainukest last vaid osade kaupa: õhtul – pead padjal, hommikul – jalgu ukseavasse kadumas. Mehega on asi veel hullem. Kohtutakse alles voodis teki all. Kui tema koju jõuab, on mees juba uinunud. Hommikul jookseb Jaanus tööle, Joosep – kooli. Nad on nagu oravad rattas. Viimast korda puhati koos kümme aastat tagasi. Ainult üks askeldamine ja rahmeldamine... Teda päästvat ainult jooga.
Ülemus, kannatlik ja mõistev naine, kuulas Mari tähelepanelikult ära ning nädala möödudes kutsus ta naise enda juurde ja teatas:
„Mari, sa lähed puhkusele! Ja ära vaidle minuga, see on vajalik. Ütlen veelgi enam – sinu abikaasa samuti. Rääkisin tema ülemusega, ta on mu vana semu. Pealegi  algab siis koolivaheaeg ja seega saate kogu perega koos aega veeta.“
Idee oli ahvatlev ja perekond Teras võttis selle suurima rõõmuga vastu. Nad leppisid kohe kokku – ei mingit seinaronimist, mudellennukeid, allveeujumist ega joogat! Ei mingeid sõpru ega sõbrannasid! Ei mingeid kõrvalisi tegemisi!
„Lööme lulli, lösutame diivanil, vaatame telekat ja naudime ilma sebimise ja kiirustamiseta üksteise seltskonda,“ tegi Mari kokkuvõtte. „Oleme sellest ju nii ammu unistanud...“

Lootused purunevad kildhaaval
Sõnadega „Neid pole meil enam vaja!“ rebis naine võiduka näoga külmkapi pealt märkmepaberid maha ja otsustas esimese puhkusepäeva auks valmistada viiekäigulise piduliku õhtusöögi. Tema üllatuseks osutus aga see protsess väsitavaks ja võttis aega neli tundi. Abikaasa ja poeg heitsid vaheldumisi pilke kööki, esitades ühe ja sama küsimuse: „Kas sul läheb veel kaua?“ Part läks ahjus kõrbema, riis kleepus kokku, vahukoor ei tahtnud vahtu minna. Sellele lisaks kostus elutoast kisklemist telekapuldi pärast: mees soovis jalgpalli vaadata, poeg nõudis aga Discovery kanali peale lülitamist. Mari kiirendas tempot. Parti päästa ei õnnestunud, samuti ka riisi ja vahukoort. Õhtusöök möödus dramaatilises vaikuses.
„Vaatame mõnda filmi!“ tegi Jaanus optimistlikult ettepaneku ja kõik võtsid diivanil istet.
Aga televiisor ei õigustanud nende lootusi. Kõik näidatavad filmid olid kas tobedad või ebahuvitavad. Lisaks puudus konsensus: Jaanus soovis komöödiat vaadata, Mari – melodraamat ning Joosep ulmemärulit.
Seega läks esimene puhkepäev nässu ja tekitas pereliikmete mõtetes peatselt saabuvate ebameeldivuste eelaimuse. Need ei lasknud end kaua oodata. Hommikul helises uksekell ja lävel materialiseerus Jaanuse ämm – Mari ema.
„Lõpuks ometi saame kogu perega koos olla!“ kuulutas ta pateetiliselt ja hakkas käigu peale hinnalisi nõuandeid jagama.
Õhtu saabudes valutas Maril pea, Jaanusel hammas ja Joosepil kõrvad – vanaema sakutas neid oma õrnusehoogude käigus iga natukese aja tagant. Kogu kolmas päev kulus perekond Terasel eelmisest päevast toibumiseks, nad püüdsid kõigest väest õnnelikult naeratada – näete, kui hea on kodus üksmeelse perekonna rüpes lõõgastuda! Mööda korterit toimuva Browni liikumise neljandal päeval otsustas pere parki jalutama minna, kuid ootamatult hakkas väljas vihma sadama. Viies päev sünnitas pesemata nõude pärast esimese tõsisema tüli ja see tõi kaasa planeeritud teatrikülastuse tühistamise. Kuuendal päeval avastas Mari, et on kolm kilo juurde võtnud ja sõi masendusse langedes ära terve karbitäie šokolaadikomme. Seitsmendal päeval hakkasid pereliikmed üksteise eest salaja sõpradele ja tuttavatele helistama. Kaheksas ööpäev kujunes eriti närviliseks: nad põrkasid nagu kiuste üksteisega nii köögis, esikus kui vannitoas kokku ja see ärritas kohutavalt. Otsustati korteri piiridest välja rabelda ja üheksandal päeval lebas pereliikmed nagu kilud karbis rannaliival. Kümnendal päeval tegi Mari äkki ebameeldiva avastuse: ta mees on kohutav tüütus. Jaanus ristis mõttes oma naise hüsteerikuks ning igavusest ja tegevusetusest väsinud Joosu hakkas ümbermaailmareisist unistama.

Vanamoodi oli parem
Üheteistkümnenda päeva lõpuks jõudis pinge haripunkti ning Mari istus reflektoorselt põrandale lootose poosi.
„Ahaa!“ hüüatas Joosu. „Ma tahan ka oma mudeleid lennutada ja sukelduda!“
„Mina olen juba ammu valmis seinal ronima!“ toetas teda isa. „Meie omad alustavad just täna kolmanda raskusastme koolitust...“
Nii lõppeski nende puhkus nädal aega varem. Puhkajate rõõmuks ja kergenduseks. Puhkusega kogutud stress möödus tasapisi ning külmkapile hakkasid taas märkmepaberid ilmuma:
„Poisid, sööge salatit! Kiiruga tegin, kuid minu meelest väga maitsev. Mari“.
„Lapsevanemad, kas keegi mu tossusid on näinud? Joosep“.
„Salat on vapustav! Tossud on rõdul, pesin need ära. Isa“
„Tunnistage üles, kes mu lemmiktassi ära lõhkus? Niikuinii saan teada! Mari“.
„Millal see veel juhtuda võiks...“ (Allkirjastamata.)
Ja üksmeelse perekond Terase elu liikus omasoodu edasi...



Vaadatud 668 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Rei noa nn

Nii ongi

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi