Tartu põhjakihi Kapten uurib kloostrist tulnud mehe mõrva

11.10.2020 23:30
Jüri Mätas
Kommentaarid
8
Foto:

Tartu asotsiaalide ringkond ei suuda mõista, miks nende truu kamraadi võigas hukkamine kodulinnas mitte kellelegi korda ei lähe.

2016. aasta kevad oli Emajõe Ateena tänavatel tundlik aeg: terve riik värises nördimusest, kui Küüni tänaval prügikasti kallal vägivallatsenud kaake noomima läinud pereisa Jaanus Nestra peksti otse pisipõnni silme all vaeseomaks. Peksupealinna mainele andis veelgi hoogu juurde vahetult Nestra juhtumile järgnenud sündmus, kui tema põlvkonnakaaslasel lõppes analoogne intsident hulleminigi: sealsamas Küüni tänaval paiknevast välikemmergust tuli välja tõmmata üliraskelt läbi klohmitud härrasmehe keha ja haiglas tema elu päästa ei õnnestunudki.

Saatuslik armulauavein
Kaks linna ühel tuiksoonel aset leidnud tragöödiat panid rahva ülikoolilinna heakorra suhtes kriitilisi noote heitma, jõu­struktuurid aga tõttasid omalt poolt avalikkust rahustama ja teatama: mitte mingit seost peale ajalis-geograafilise kahe intsidendi vahel tõmmata ei saa, sest teisel korral oli tegemist asotsiaalide omavahelise taplemisega. Esimese hooga kuulati üle kolm ohvri saatusekaaslast, kuid vabastati kärmelt, sest ilmnes, et mehed viibisid küll sündmuse juures, aga kindlalt peksmisega neid siduda ei saa. Ja nii on jäänud tänaseni: üks parm ees või taga, keda see ikka huvitab?
Aga huvitab just nimelt neid kolme musketäri: Prilli, Kaptenit ja Kanti. Tartu-­kaugele lugejale need nimed midagi öelda ei pruugi, kohalikule rahvale aga vaieldamatult – nimelt toimetab kõnealune sektor sarnaselt porno­tööstusele varju­nimede all, ent on ometi nägupidi nii-öelda korralikele inimestele enam kui tuttavad. Mehed tõotavad asja mitte niisama jätta, sest hukkunuks oli nende armas sõber Jüri, keda kõnetati rohkem küll Munga nime all.
Nimelt saabus Munk Taaralinna tänavatele Petserist, kus pidas kuulsas kloostris tõe­poolest mungaametit. Sealt sai alguse ka edaspidise saatuse määranud joomatõbi. „Pühapäeviti sai ikka lõunalauas klaasi veini. Aga mõni ei joo, annab ära...,” meenutab kolleegium kadunukese allakäigutreppi.

Tasuta hotell
Kamraadide teada pidi Munk koduvabariiki naasma, sest haige ema vajas hooldamist ja suure südamega mees ei saanud jätta toeta inimest, kes ta kõigest hoolimata üles oli kasvatanud. Pärast ema surma saabus kiire vabalangus rentslisse, kus ära tuli elada invaliidsuspensionist, millest suurima tüki haukas teadagi viinakurat. Siiski olla Munk lisateenistuse nimel tarmukalt taarat korjanud ja unistanud majahoidja- või koristaja­ametist – jupsiv tervis enamat ei võimaldanud. Paraku takistas tööturule sisenemist põline surnud ring. „Kui sul kodu ei ole, kes sind tööle võtab?“
Mis siis saatuslikul kevadööl ikkagi juhtus? Täpseid detaile meenutamast segavad ajaline distants ja kopsakad joobe­numbrid, kuid ühes on seltskond ühel meelel: kuna ööd olid veel külmad, heideti üheskoos, nagu pahatihti kombeks, üksteise kaissu tasulisse välikempsu puhkama, et saabuvaks tööpäevaks kenasti välja puhata. Eeskirjajärgset 20 senti hotelliteenuse eest siiski ei makstud: mehed teavad hästi, et uks avaneb ka jalahoobi peale. „Valve­kaamera keerasime ka ära,“ kahetseb seltskonna ninamees Kapten tagantjärele tõendite puudumist.
Ühel hetkel katkestas Kapteni magusa une räige peksmine, mispeale lasi ta „heast kohast“ jalga. Hommikuks oli varem igati tegus parem käsi jäänud lõdvalt rippu, kuid kas see sai vigastada enese­kaitse, kabiinist põgenemise või kättemaksuaktsiooni vältel – ei mäleta! Küll aga on Kapten veendunud, et mõrva ajendas tüli hinnalise LG-nutitelefoni pärast. „Tänavapoiss teab kõike,“ jääb ta salapäraseks. „Aga politsei oskab ainult joodikuid kainerisse visata – midagi muud mitte. Mis tegelikult linna peal toimub, on teine maailm. ­Pirogovi platsil joomise keelustamine ei muudaks mitte midagi – linna peal juuakse niigi palju.“

Otse koomapalatisse
25 tundi vahi all hoitud Kant sekundeerib pealikule. „Mul käivad epilepsiahood ja ma ei püsinud jalgadelgi. Kuidas mina oleks saanud teda tampida? Alles haiglas tilgutite all tuli pilt ette.“
Asjatu on ülestunnistust ­oodata ka Prillilt. „Ma pole seda inimest puutunudki. Nägin oma silmaga pealt, kuidas teda löödi, ja aitasin seda inimest, aga mina üksi kõiki vastuseid ei saanud,“ raiub ta. „Tegin ainult nii palju, et koristasin verd. Siis ta elas veel, kõik oli korras, aga hommikuks oli läinud.“
Igatahes teeb meestele haiget, et avalikkus just neid endid mõrvariteks peab ja tegelikkuse vastu huvi ei tunne. Pere­isa Nestrat tümitanud Margus Laas ja Andrias Liivat mõisteti aastateks vangi, kuigi nende ohver pääses eluga ja ­jäädavate vigastusteta – kas põhjakihi hing pole siis midagi väärt?
Kuna riigilt ei näi abi tulevat, on tänavate valitsejad veendunud, et kõige õigem oleks pöörduda vana hea omakohtu poole – kui vaid mõrtsukas neile kätte antaks. „See vend saab oma karistuse meie käest. Kui ma teda näen, ütlen ausalt – peksan värdja kooma. Maha ei löö, aga haiglasse taon,“ lubab Kapten.

Pildi allkiri: Ülikoolilinna mõjukaim kodutu Kapten eelistab hoolimata kurbadest mälestustest kõledale punkrile sooja ja turvalist peldikut.



Vaadatud 1865 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
nõia-ella

politsei ei tee midagi .kuna nende endi lapsed on suuremad pätid ,nii on see igas maakonnas.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi