Tibinurk: See pole risu! Need on minu asjad!

02.12.2018 11:25
Kristine Kaasonen
Kommentaarid
1
Foto:

Tibi sai teenindusasutustes teada, et tema asjad on ajast ja arust. Hea, et tibi ennast liiga vanaks ei tunnistatud.

Esiteks, mu armas käekell lakkas töötamast ja lõpuks võtsin kella kaasa ja suundusin kellassepa juurde, nagu tavaliselt selle töötamise lakkamisel, patareid vahetama. See kell on oluline minu jaoks. Tüüp nokitses tükk aega mu kullakese kallal ja teavitas resoluutsel toonil, et mu emotsionaalselt tähtis vallasasi on surnud ja asi ei ole patareis. Kell on lihtsalt katki. Tõmbas teatraalselt kellaorganid laua peale laiali ja täheldas pintsettidega iga osa juures tabavalt: "Näed? Katki on, täitsa oksüdeerunud. Siin ei anna enam midagi teha ja asi ei ole patareis."
Tabamata mu leinahetke, andis ta mõista, et tal on uus doonorlaip olemas ja saaks sisu vahetatud, aga suurusjärk on 70 euri. Mu lootus tärkas ja oma kullakese heaks olin ma loomulikult valmis raha loovutama. Ilma käekellata oleksin nagu alasti. Aga see kellassepa-tõbras, ta ainult õrritas mind oma doonoriga, tal ei olnudki plaanis mu kella remontida ja ütles, et ei tasu ära, selle raha eest saaksin palju parema ja täitsa tutika brändika kõrvalt ehetepoest. Ja üleüldse pidavat ma isegi õnnelik olema, et see risu nii kaua on vastu pidanud. Ja ta ei teinudki seda terveks. Igatahes korjasin oma kella või tema arust selle risu viimased säilinud riismed laualt viisakalt kokku ja suundusin sinna tutikate brändi- kaupade juurde, nagu soovitati.

Tavalist kella enam polegi
Jah, uhked, aga mitte ükski ei jäänud silma. Ja mis kõige hullem, oli see, et tavalist käekella ei olegi enam, on mingid laetavad ja jurakad nutikellad, mis ei kõlba kusagile. Ei tegu, ei nägu, rääkimata korralikest siseorganitest, mis võiks ladnalt vähemalt järgmised kümme aastat korralikult töötada ilma mingi liitiumakuta.
Lõpuks, roomates mööda kõige madalamaid letialuseid, leidsin selle peaaegu sobiva. Võib-olla natukene liiga toretsev, aga täpselt selline väike ja ilus ning tagasihoidliku sihverplaadiga. Isegi numbrid olid peal ja ei mingisugust svarovski jama. Ja töötas tavalise käekella moodi kohe. Ma olin lausa üllatunud, kui ma TEDA silmasin ja lähemalt uurisin. Armumine aga esimesest silmapilgust lahtus hetkeks, kui krõhva näoga daamivolask üle leti ütles, et see on broneeritud ja viiakse nädalalõpul minema. Persse, milline nädal! Rohkem ma pole kellapoes käinud, aga vana laip on tõetruult käekotis, juppidena. See kellassepa-turakas oleks võinud väärikuse säilitada ja vähemalt üheks jupiks ta jätta – „siga,“ ma ütlen.

Ehtepoes pole lugu parem
Teiseks tõmbasin ma oma lemmikketi katki. Jõudsin tööle, võtsin salli kaelast ja tõmbasin selle kaheks jupiks ja nii lihtsalt see käiski, sest see oli takerdunud mu salli narmastesse. Võtsin siis selle laiba jupid ja suundusin kullassepa juurde. Esimene saatis mind viisakalt minema. Esiteks ma olevat sattunud valel päeval kullassepa juurde, sest "kuidas ma siis ei teadvat, et "Jahontsis" esmaspäeviti ei tööta kullassepad ega juveliirid!!??" No tõesti, see info on nii elementaarne, et seda õpetati mulle lausa algkoolis. Kästi teisipäeval tagasi tulla, sest siis on kõik majas. Tutkit ma tagasi läksin, uue kullassepa otsisin. Sedapuhku Kristiines.
Soliidse välimusega tüüp ütles, et ta on kullasepp, aga minule tuleb eritööd teha ja sellise keevitusega masinat tal ei ole, käskis Kaubamajja minna. Tüüp vaatas ja rääkis minuga nii, nagu ma ise vajaksin keevitust kusagilt. Kurat, kui raske saab olla tänapäeval kuldsete kätega mees leida, kes ei pane ritta algoritme, vaid teeks tööd vanal heal viisil ehk siis kätega? Kui raske saab olla kullast keti ja tavalise käekella parandamine, mõtlen endamisi? See ei ole ju tuumafüüsika ja seal ei olegi vaja midagi otseselt remontida, vaid terveks teha lahtimurdunud koht. Tahtsin vene keeles ropendama hakata. Vist ropendasingi, aga bussis olles alles. Jõudsin Kaubamajja. Silt on, meest ei ole. Kus kurat see kullassepp siin majas on??
Lõpuks siis kohtusime, aga see tähendas seda, et pidin minema Kaubamaja teise otsa, võtma teeninduspunktis järjekorra numbri, ootama 15 min, et küsida, kus asub kullassepp, sest pensionärid klattisid teeninduspunktis oma eelmise nädala osturalli hulle valikuid. Pff... Teenindaja oli nii tülpinud näoga leti taga, et kui ma küsisin kullassepa asukohta vahelduseks osturalli järelkajadele, siis tal ausõna tuli lausa sära silmadesse. Tavaliselt ma naistes siiski sellist erutuslainet silmades ei tekita.

Kett ja sall olla viga
Nii, kullassepp. Kohtusime. Vaatas laiba korralikult üle, vaatas üle prillide mind ja hakkas ühepoolset monoloogi lugema. Tema väitis, et selliste kettidega on lugu nii, et need lähevad viimasena peale ja esimesena maha, et salliga kanda on seda viimane viga, mida teha ja et üleüldse on see viimane kord, kui seda saab korda teha ja neid liitekohti ei saa igavesti keevitada ja kuld on üldse väga pehme metall ja tegelikult see kett ei tohiks olla üldse kandmiseks.
Ja tegelikult peaks iluplaat ketil olema palju raskem ja tihkem, et rohkem mitte murduda. Mida v*** mõtleb tibi, ja tahaks hakata portugali keeles ropendama. See on MINU KETT ja täpselt selline, nagu mina heaks arvan ja täpselt selline nagu ma tellisin ta kunagi. Katsusin siiski oma kohmakuse välja vabandada ja sain sellele laibale iluravi. Lõpuks.
Milline kohutav nädal, kui puuduvad mehed, kes oskavad tööd teha kätega!



Vaadatud 952 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

no nad oskavad ju - aga tibi ei taha kuulda. inimene ütleb ausalt, mis värk on, aga see tibile ei sobi. ja selle asemel, et kellassepale öelda, et tee nüüd korda, selle asemel tormab solvunult minema. ja kuld on tõesti asi, et sa ei saa seda igal pool lihtsalt kokku kuumutada - ilus peab ju ka jääma. vanasti loll naine vähemalt teadis, et ta rääkida ei tohi (kahjuks lollidel meestel seda piirangut ei olnud), tänapäeval lollide mula kõrval muud ei kuulegi.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi