Tudengineiud hakkasid üürika pärast kaklema, nii et veri lendas

„Verd lendas ja kaks kaunitari ropendasid nii, nagu ma seda veel varem kuulnud pole,” võtab imeliku kogemuse kokku ­Tartus elav Peeter, kes tegeleb väikest viisi ka üüriäriga.

Peeter on Tartu pereisa, kelle vara hulka kuulub ka paar väikest korterit, mida mees enamvähem keskmise turuhinna eest välja üürib.
Ootamatult jäi üks tema korteritest vabaks, sest seda seni üürinud keskealine proua sai töö teise linna ning küsis, kas ta võib korteri kiiresti üles öelda.
Peeter oli nõus ning postitas kohe sotsiaalmeedia ühte kinnisvaragruppi kuulutuse, et seal ja seal on pakkumisel selline ja selline soklikorrusel asuv omaette sissepääsuga väike stuudiokorter.
Hinda küsis mees sellist, nagu ta seda ikka teeb – olles teadlik, et see on pigem skaala üürnikusõbralikumas otsas. Mees põhjendab seda sooviga teenida kindlat tulu ning mitte jätta üürnike vahele „lünkasid”, kus tal endal kommunaale tuleks maksta ning uut raha peale ei tuleks.
„Omavahel öeldes oleksin olnud valmis sealtki veel pisut alla jätma, sest ma arvasin, et tudengid on kõik juba endale elamised leidnud,” põhjendab ta.

Kaks meeldivat tahtjat
Ilmnes siiski, et just septembris ongi mõned tudengid veel ripakil. Näiteks need, kes on aru saanud, et „ühikaromantika” pole siiski nende jaoks ning kes seepärast kiiresti väljakolimisvõimalust ja erakat otsivad.
Kiiresti sai Peeter kaks telefonikõnet. Mõlemad olid neidudelt, kes kõlasid igati meeldivate inimestena. Üürileandja tunnistab, et vaikimisi ta eelistabki naissoost üürnikke – usk, et need olla korralikumad ja hoidvat ruumi paremini pole teda veel alt vedanud.
Mees kutsus mõlemad korterit vaatama. Esimese kella kaheks päeval, teise tund aega hiljem. Mõttega, et kui esimesele ei peaks sobima, pole tal raske teiseks korteri näitamiseks kohale jääda. Vaikimisi lootis mees, et õhtuks on uus leping juba sõlmitud – varemgi oli ta ühe päevaga üürniku leidnud.
„Kas ma olen esimene helistaja,” küsis „kella-kolmene-neiu” Peetrilt. Mees tunnistas ausalt, et teine. Ja ütles, kes teab miks, sedagi, et esimene tuleb tund varem.

Kaklus viis ruttu vereni
Tund varem tabas Peetrit üllatus. Ukse taha ilmus praktiliselt korraga kaks neidu, mõlemad helistajad.
Kiiresti ilmnes, et korterist on huvitatud mõlemad. Peeter tunnistab, et tal käis peast läbi isegi väike mõtteuid, et äkki annaks paarkümmend eurot üürile juurde kruvida – enampakkumise korras või nii... Aga seda, mis tegelikult juhtuma hakkas, poleks mees ka kõige hullemas õudusunenäos oodata osanud.
Nimelt hakkasid neiud ühel hetkel omavahel kaklema. Sikutasid teineteist pikkadest juustest, ehk hiljem läksid käiku ka rusikad ning ühest ninast hakkas heledale põrandale verd voolama.
Katkise ninaga neid aga ei andnud alla ning väänas oponendi pikali, nii et laud ja tool ümber lendasid.

Suguelundite ohtrad nimetused
Tegevust saatsid häälekad roppused, milliseid Peeter oma sõnul ja napsulembeste sookaaslaste suust kuulnud pole. „Et suguelunditel üldse nii palju nimesid on,” kohmab mees, kui siinkirjutaja temalt uurib, et mis laadi sõnavara tänapäeva tudengineiud vastastikku sõimates ka kasutavad.
Peeter otsis telefoni, et politsei ja kiirabi appi kutsuda, kuid avastas oma õuduseks, et on telefoni maja ette autosse unustanud.
Mees otsustas ise olukorra lahendada ning alustas tüdrukute peale karjumisega. Röögatus „Välja!” isegi töötas ning verised ja kisklevad neiud liikusid korterist tänavale. Peeter jõudis märgata, et käekotid jäid maha ning riputas need kiiresti tüdrukutele külge – lootuses, et need kunagi tagasi ei tule.

Naised pole alati viisakamad
Peeter jäi korterisse ning alustas koristamisega. Õnneks polnud maas vaipa. Eelmine üürnik oli enda omad kaasa võtnud ning Peeter polnud jõudnud korteri juurde kuuluvat suurt heledat kaltsuvaipa veel seinakapist välja võtta.
Nii jäi pesta põrand võõrast ninaverest ning tõsta mööbel taas tagasi oma kohtadele. Vähem kui tunniga oli see tehtud ning kui Peeter tagasi autosse jõudis, oli tema telefonil ka vastamata kõne.
Seekord meestudengilt, kes samuti korterit tahtis üürida.
Peeter lisas oma tavapärasele üürile kolmkümmend eurot ning jäi kohapeale, sest uus üürihuviline tahtis samuti kohe vaatama tulla.
Veel tund hiljem oli leping sõlmitud ning Peeter ütleb, et see juhtum avas tema silmad – naised ei pruugigi alati korralikumad ja viisakamad olla.