Väärikusest polnud riismeidki järel...

Armand oli abikaasa kõrvale armukese leidnud ja uskus, et suudab sedalaadi olukorraga toime tulla. Oi, kuidas küll inimene vahel eksida võib...

Kui Armand kolmapäeva õhtul koju jõudis, tajus ta juba ukselt, et midagi on teisiti. Kõigepealt tundis ta lõhna – lisaks oma naise sigaretisuitsule aimus õhus veel üht suitsetajat. Ja kohvi­lõhna ja veidike konjakihõngu samuti.
„Kas mu naine petab mind?” läbistas valus küsimus mehe mõtteid. Samal hetkel teadis ta, et kui see ka nii oleks, poleks tal Veronikale midagi ette heita – sest tema ise oli teinud sedasama. Ja kavatses teha veelgi.

Kaks naist, kaks tunnet
Armand taandus korteriukselt koridori ning süütas aja võitmiseks sigareti. Kuidas see kõik neil küll nii oli läinud?
Esimesest kohtumisest alates meeldisid talle Veronika huuled. Ja käed. Ja keha. Meeldis see, kuidas naine rääkis ja naeris. Meeldis see, kui rõõmsameelne ja sõbralik ta oli ja kui hea perenaine. Iga töö lausa lendas naise käes ning Armand oli veendunud, et Veronika on parim naine tema jaoks.
Nad said lapsed. Algul poja ja õige pea ka tütrekese. Elu oli kiire ja keeruline, ent nad said hakkama.
Armand töötas haldusjuhina ühes riigifirmas, Veronika oli õppinud mitut ala, kuid ­eelistas emaks saamise järel vähe töötada ning käis vaid poole kohaga kohaliku kooli raamatukogus tööl.
Armastus elas ja arenes. Kirest rutiiniks, rutiinist hoolivuseks. Hoolivusest... Ei teagi kohe, ohkas mees.
Kristeliga kohtus ta tööl. Mis teda selles noores naises kütkestas? Ilu ja sarm ja noorus... Seda loomulikult. Aga esmajoones siiski see, et Kristel oli noorele Veronikale nii sarnane.
Armand ei pidanud end mingiks teoreetikuks ega vaimumaailma uskujaks. Vaid see üks kord, Kristeliga tutvudes, tundis ta soovi selle naisega olles vabaneda oma aastatest ja olla taas kord noor.
Ei, mitte ilma Veronikata vaid koos noorema temaga.
Sigaret sai otsa. Armand tundis, et need mõtted ei vii teda kusagile. Ta on rikkunud abielu ja nüüd, tuli ilmselt tõde tunnistada, on Veronika teinud – või lausa tegemas – sedasama.

Ootamatu teadasaamine
Armand otsustas totravõitu olukorra lõpetada ning korterisse siseneda. Ei saanud ta ju lõpmatuseni koridori tammuma jääda. Välja minna ja jooma hakata ei tahtnud mees ka – lõppeks on homme tööpäev ning aastadki, teadupoolest, pole enam need.
Esikusse astus mees kuuldaval kolinal. Ja teadvustas siis, et seltsielu käib elu- või magamistoa asemel kitsukeses köögis. Just seal tekkis tema sisse­astumise hetkel vaikus, mille ärevust oli mingil kummalisel viisil esikussegi tunda.
„Veronika, tere...” hõikas mees tehtud reipusega. „Kas meil on külalisi?”
„Tere-tere, armas abikaasa,” kõlas naise vastus. „Ole aga lahke ja tule edasi.”
Armandi jalg tõrkus veidi ja käsi jäi sekundiks köögiukse lingile pidama. Siis avas mees ukse, astus sisse ja...
Tardus. Sõna otseses mõttes.
Köögis istusid Veronika ja Kristel. Kohvitassid ja konjaki­klaasid ees, mõlemal jalg rahuliku ja veidi laisa liigutusega üle põlve.
Armand sedastas ainsa hetkega, et kumbki neist ei tunne end halvasti. Pigem mõjusid nad sõbrataridena.
Korraks kaalus mees uksest väljumist, kuid selle liigutusega oli ta hiljaks jäänud. Veronika tõusis ja valas talle kohvi ning konjakit. Tuhatoosigi lükkas hoolitseval käel lähemale. Nii tegi ta ikka, kui keegi külas oli, teadis Armand.
„Niisiis, daamid...” ütles mees vaikselt ja vaatas naisi.
Veronika on vist siiski pahane. Ja Kristel on närvis, nentis ta.

Naised annavad ultimaatumi
„Niisiis, jah,” ütles Veronika. „Ma sain vahepeal Kristeliga tuttavaks. Me oleme nagu väikesed tüdrukud – armastame lemmikloomi. Ilmnes, et meil on ühine lemmik.”
Kristel turtsatas. Ja Armand tundis, et see vestlus kisub rappa. Mehelik väärikus on ammu läinud, siin aga ei jäeta sellest alles sümboolseid riismeidki.
„Aga meil on sulle ettepanek,” jätkas Veronika.
Kolmekesi?, jõudis mees viivuks mõelda. Ent ta mõistis kohe, et mitte sinnapoolegi.
„Sa pead langetama otsuse,” ütles ka Kristel. „Sa ütlesid mulle, et sinu abielu tegelikult ei eksisteeri enam. Nüüd ma tean, et see on vale. Ja Veronika on... Või mina olen... liiga tema moodi.”
„Minule ei öelnud sa loomulikult midagi. Abielunaine on ju pime ja kurt olevus ja mehest niikuinii ei hooli,” kõlas Veronika hääl teatraalsel toonil.
„Aga nüüd, mees, isa ja armuke, anname me sulle aja. Täna täpselt kuu aja pärast pead sa teadma, kummaga meist sa kokku tahad jääda.”
Armand jõllitas naisi. Väärikus oli peitu pugenud ega andnud näole.
„Aga mis te ise tahate,” kohmas mees.
„Selgust,” ütles Kristel. „Tõde,” ütles Veronika samal hetkel.
Mees valas enesele juua ja taandus elutuppa. Sellist jama polnud ta kunagi kogenud. Sõjaväes oli ta neljalt tõmmult ­kutilt peksa saanud ja pärast haiglaski olnud, aga see praegune olukord oli hullem.
Mõnda aega hiljem kuulis ta välisukse paugatust. Kristel oli läinud.
Veronika, kes tuppa astus, ei meenutanud enam teatraalset vampi. „Tule sööma,” ütles naine lihtsalt.  „Ma praadisin liha.”

Mees põgenemisplaanidega
Kõige põnevamal kohal katkeb Armandi jutustus, sest mehel on vaja läbinisti oma sigaretile keskenduda ja kohvitassi põhjast pilguga tõde otsida.
Siinkirjutaja ei suuda uudishimu tagasi hoida. Mis siis ometi sai? Mis proovikuul juhtus ja kas mehe elu tehti põrguks?
„Kaugel sellest,” muigab Armand. „Elasin nagu kahe kuninganna kass. Mõlemas korteris ootas ees armastav naine. Hea toidu ja joogiga. Minu eest hoolitseti piinlikult hästi. Ei jõua veel õieti sokke jalga pannagi, kui abivalmis käeke on valmis need pesumasinasse viima! Ei mingit vihjet selle kohta, et olin käitunud paraja tõprana ja kahele naisele valetanud. Iga mees oleks sellises olukorras uhke, aga... Minul oli väga raske.
Kristel meeldis mulle väga. Ja mina talle ka, seda oli tunda. Isegi meie vanusevahe ei seganud teda. Meil oli koos tore, tõeliselt. Ja Veronika... Tema oli olnud ja oli kogu mu elu. Vaatamata sellele, et Kristeliga oli tõeliselt tore.
Nüüd andsid mõlemad naised justkui kaunist etendust. Iga mehe ilusat unenägu. Mina aga olin täiesti katki. Nagu arale lollile kohane, kõikusin ma nautimise ja meeleheite vahel. Kaalusin põgenemist – ostaks ühe otsa pileti New Yorki ja looks endale oma american dreami. Ühel õhtul istusin lausa geibaaris – muudaksin orientatsiooni ja oleksingi läinud.”
Siiski ei saanud Armandist ei ameeriklast ega geid. ­Sulnis katseajakuu tiksus lõpuni ja mehel tuli öelda mehevääriline sõna.
„Seda, et... Daamid, äkki proovime ühe kuu veel?” püüdis mees hädist nalja visata, ent mõistis kohe selle kohatust.
Kristel ja Veronika vaatasid teda oma ühesuguste tumedate silmadega. Nad ootasid vastust.
* * *
„Ma püüdsin jääda selles mõttes stiilseks nagu naised olid,” ohkab Armand. „Ma ostsin Kristelile roosid ja kaelakee ja tänasin teda. Ja Veronikale ostsin ka roosid ja kaelakee. Ja selle tugitooli, mida me tükk aega poes vaadanud ja liiga kalliks pidanud olime.
Jah, ma jäin kokku oma naisega. Paremat maailmas ei ole. Loomulikult jäi hing kripeldama. Aga teisel juhul oleks ta päris katki läinud.”