Venemaa suur saladus, mis mõjutab tänini kogu maailma

Juba iidsetest aegadest on teada, et ajalugu ­kirjutavad võitjad, sest nemad on võitjad!

Mina astusin akadeemik Tatjana Zaslavskaja (1928- 2009), kes oli N Liidu viimase presidendi Mihhail Gorbatśovi üks kõige tähtsamaid nõunikke, eriti sotsiaalteaduste valdkonnas, suurepärase matemaatiku Ilja Mutśniku (1937-, elab ja töötab New-Yorgis) ja maailma ühe kõige mainekama õigusfilosoofi, professor Lev Spiridonovi (1929-1999) tahtel Moskvas asuvasse NSVL Siseministeeriumi Akadeemia aspirantuuri (tegelikult adjunktuuri) 1978. aastal. Kas mind võeti sinna vastu minu „mittestandardse“ päritolu või teadmisete pärast (olin selleks ajaks juba avaldanud hulgaliselt artikleid kuritegevusest), selle kohta ma ei oska täpselt midagi öelda.
Tol ajal oli Moskva SM Akadeemiasse kutsutud tööle peaaegu kogu N.Liidu õigusteadlaste paremik, kuna seal olid palgad tunduvalt kõrgemad, võrreldes tsiviilülikoolidega. Mina olin aspirantuuris Akadeemia juhtimisprobleemide teadusliku uurimiskeskuse  8. osakonnas, mis tegeles peamiselt ühiskonna juhtimisprobleemide ja kriminoloogiaga, aga ka kriminaalõiguse ja parandusliku töö õigusega, mille juhataja oli õigusteaduse doktor, professor Inga Mihhailovskaja (1931-2014). Seal töötasid väga nimekad teadlased ja ka mitmed tuntud poliitikategelaste järglased.

Salajased vestlusringid
Aspirantuuri mittestatsionaarses osakonnas õppis ka kõrgeid riigiametnikke kogu N Liidust.  Meie seltskond sai Moskvas sageli kokku, kus räägiti igasugustest asjadest, kuid peamiselt ikka nendest asjadest, mis ei tohtinud kosta valitsevate ringkondade kõrvu. Mäletan, et professor I. Mihhailovskaja ütles paaril korral restoranis, et täna me siin „tõsiseid“ probleeme ei aruta, kuna arvatavasti kuulatakse meid pealt... Millest räägiti? Räägiti nii kapitalismi kui ka sotsialismi puudustest, eriti intelligentsi, töösturite ja pankurite hävitamisest N Liidus, inimkaotustest sõdades, rahast, maailma kullavarudest ( kus nad asuvad ja kellele nad kuuluvad!), kuritegevusest, kohtupidamise süsteemidest ja tavadest, vanglatest ja vangidest, tõendite teooriast, aga näiteks ka sellest, mis sai revolutsiooni käigus tsaariperekonnast ja miks oli neid vaja tappa... Oli igasuguseid arvamusi. Mina olin rohkem kuulaja osas, sest teiste teadmised tundusid minule olevat palju huvitavamad, kuid samas ka sageli uskumatud. Kui võrrelda nüüd seda seltskonda meie tänasest „poisikestest“ koosneva võimuliiduga, siis on mul isegi häbi selle peale mõelda.
Ühest nn „uskumatust loost“, mida meie seltskonnas ka arutati, ma tahangi täna pajatada. Seda seisukohta, mis nüüd on avaldanud vene ajaloolased oma raamatutes ja VF presidendi administratsiooni ajalehes “President“.

Vene impeeriumi ­tsaariperekonna saatus
Nii huvitav kui see ka ei ole, toimus k.a. aprillis Moskvas, Riigiarhiivis põleng (aga võib-olla ka süütamine?), kus põles ära tohutu hulk hinnalisi arhivaale. Pärast seda võttis VF presidendi administratsioon selle arhiivi VF kultuuriministeeriumilt ära enda alluvusse. Põlengu uurimistööde käigus uurisid ajaloolased mitmesuguseid arhivaale ja tulid järeldusele, et tsaar Nikolai II ja tema perekonda ei lastud 1917. aastal Jekaterinburgis maha! Nad olid põgenenud Jekaterinburgist Permi ja sealt edasi erinevatesse linnadesse. Väidetavalt oli N. Liidu KGB 2. Peavalitsuse juurde  moodustatud eriosakond, mille ülesanne oli tsaar Nikolai II ja tema perekonnaliikmete liikumise ja julgeoleku tagamine. Nii kirjutab VF presidendi administratsiooni ajalehes „President“ vene ajaloolane Sergei Zelenkov.
Kuidas sai  see olla võimalik? Teadaolevalt viidi tsaariperekond tugeva saatemeeskonna saatel Jekaterinburgi nn Ipatjevi majja, milline kuulus ühele kohalikule vabrikandile. Tema elumajast, kuhu paigutati tsaariperekond eesotsas Nikolai II, viis maa-alune salakäik töösturi vabrikuni, mille ta oli lasknud kaevata 1905. aasta revolutsiooni ajal, kuna kartis, et revolutsionäärid võivad tulla teda arreteerima. Sellest maa-alusest käigust ei teadnud keegi midagi. Alles siis, kui VF president Boriss Jeltsin lasi Ipatjevi maja lammutada, tuli see asjaolu ilmsiks, kui üks lammutustöid tegev buldooser kukkus lammutustööde käigus sellesse käiku ja alles siis saadi teada, et töösturi maja ja vabrikut ühendas tõesti maa-alune salakäik.

Admiral Aleksandr Koltšaki taotlus
Inglise luurajad, kes tegutsesid A. Koltšaki armees, kes sisenes Jekaterinburgi 25. juulil 1918. aastal, määras kohe kapten A. Namjotkini uurima asjaolusid, kas tsaar Nikolai II ja tema perekond lasti ikka maha. Kolme kuu pärast esitas Namjotkin Koltšakile ettekande, et mahalaskmise asukohas on olnud tegemist tapmise lavastusega. Hiljem bolševikud tapavad Namjotkini ja hävitavad ka tema arhiivi. Järgmine uurija, kohtunik I. Sergejev, väitis sedasama, mida oli ütelnud Namjotkin. Samal ajal töötas komisjon ka kapten Malinovski juhtimisel, kes 1919. aasta juunis väitis juba kolmandale uurijale N. Sokolovile, et tema töö käigus süvenes tal veendumus, et tsaariperekond on elus, sest kõik uurimisel kogutud tõendid viitavad sellele, et tegemist oli vaid tapmise lavastusega.
Ka tuntud inglise uurijad-kirjanikud Anthony Summers ja Tom Manghold oma raamatus „The File on the Tsar“ (Tsaari toimik), mis on ilmunud erinevatel aastatel, väidavad samuti, et tsaar Nikolai II ja tema perekonda ei tapetud.
Kuna admiral A. Koltšak tundis ennast juba olevat „kõige kõrgema“ Venemaa valitseja, siis huvitas teda eelkõige see, kas Nikolai II on ikka elus või ei ole. Seepärast andis  ta uurija N. Sokolovile väga konkreetse ülesande – leida kõikvõimalikke tõendeid imperaatori huku kohta. Kuid uurija Sokolov väitis admiralile, et tsaariperekonna laibad heideti kaevandusse ja valati üle happega.

Täiesti uskumatu lugu
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, sai Vene keiserriigi troonipärijast (tsareevitšist) Aleksei Nikolai p. Romanovist Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimees Aleksei Nikolai p. Kossõgin (21.veebruar 1904, Sankt-Peterburg – 18.detsember 1980, Moskva, maetud Kremli müüri nn Nekropoli).
Troonipärija Aleksei elutee on nii nagu paljudel teistel tolle aja noorukitel, kel tuli leppida tekkinud olukorraga, et jääda ellu, olgugi et Venemaad tuli teenida - vastuolus nende endi  poliitiliste veendumustega. Ajaloolane S. Zelenkov toob hulgaliselt näiteid selle kohta, kuidas troonipärijast Alekseist sai punaarmeelane Kossõgin. Eriti märgitakse tema teeneid 1942. aastal, kui ta juhtis inimeste ja tehaste sisseseadete evakueerimist Leningradist tagalasse ning eriti Laadoga järve kaudu nn „Elu tee“ organiseerimist, mille kaudu varustati Leningradi elanikke toiduainetega, kuna ta tundis hästi juba poisikesest peale Laadoga järve iseärasusi.
Kui 1949. aastal „puhastati“ kogu Leningradi parteiorganisatsioon juhtivatest parteitegelastest, siis isevalitseja Jossif Stalin saadab „puhastajate“ jalust ära A. Kossõgini pikaajalisele komandeeringusse Siberisse, sealse majanduse edendamiseks. On täiesti selge, et keegi „kõrgemalseisev“ isik pidi Kossõgini kiirele ametialasele tõusule kaasa aitama. Samas räägitakse, et J. Stalin oli sageli, teiste juuresolekul kutsunud A. Kossõginit „troonipärijaks!“
Kõigis oli alati tekitanud imetlust A. Kossõgini suhtlus teiste riigipeadega, kuna ta oli nendega olnud täiesti võrdväärne partner. Väidetavalt oli see siis tema sünnipärane omadus.
A. Kossõgin oli N Liidu MN esimees 16. aastat järjest, st pikemalt kui keegi teine Vene impeeriumis, N Liidus või tänases Vene Föderatsioonis. Tema ajal, aastatel 1966-70, mida venelased on nimetanud „kuldseks kaheksandaks viisaastakuks“, kasvas rahvuslik kogutoodang N Liidus 42 protsenti.
Mulle meenub üks jutt omaaegse Eesti NSV kõige edukama kolhoosi, „Vilde“ kolhoosi esimehe August Lepassaarega. Tema kohtus Adaveres äsja avatud kaupluses A. Kossõginiga ja hiljem veel mitmel pool Eestis. Ta rääkis mulle, et A. Kossõgin oli olnud täiesti erinev oma käitumiselt ja jutult teistest kõrgetest kompartei tegelastest.

Nõukogude Venemaa oli sunnitud loovutama ­läänepoolsed piiririigid
Mis puutub Vladimir Lenini, Lev Trotski ja Nikolai Buhharini tegevusse Nikolai II ja tema perekonna ellujäämisel, siis siin tundub vastus olevat lihtsamast-lihtsaim. Esiteks. Milleks oli vaja tappa tsaar Nikolai II ja tema perekonda, kui nende käest oli võimalik kätte saada tohutult raha (kulda) ja teisi rikkusi, mida oli hädasti vaja „uue“ riigikorraga tekkinud riigile. Arvatavasti oli teiseks väga tõsiseks probleemiks Nõukogude Venemaa tegelastele Brest-Litovski rahuleping, mis sõlmiti 3. märtsil 1918 Nõukogude Venemaa ning Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi valitsuste vahel, mille järgi oli Nõukogude Venemaa sunnitud loovutama nn piiririigid: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina.  
Kuid selle rahulepingu üks tähtsamaid osi, mis puudutab  rubriiki „isiklik“, ei ole seni leitud üheski (liitlas)riigis. Võib arvata, et seal oli väga täpselt kirjas, kuidas Nõukogude Venemaa peab käituma tsaar Nikolai II ja tema perekonnaga. On ju teada, et imperaator Vilhelm II oli vene tsaarinna Aleksandra Fjodorovna (Hesseni printsess Alice) lähisugulane. Järelikult, kui peaks nendega midagi juhtuma, siis saksa väed vallutavad kohe Moskva ja Petrogradi.

Vene Õigeusu Kiriku seisukoht
Teadaolevalt ei ole Vene Õige­usu Kirik kunagi tunnistanud tsaariperekonna „säilmeid“ neile kuuluvaiks. Ja ta teeb seda tänaseni, olgugi et president B. Jeltsin püüdis igati veenda venelasi vastupisises. Tundub, et k.a. maikuu lõpus VF presidendi Vladimir Putini ning Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli visiit „Pühale Mäele“ ehk Athosele, mis tähistas 1000-aastast venelastest munkade kohalolekut seal, nagu kinnitaks Vene Õigeusu Kiriku seisukoha õigsust tsaar Nikolai II ja tema perekonna suhtes, et neid ei lastud maha ja nad kõik elasid kaua ja surid loomulikku surma. Väidetavalt on tsaar Nikolai II maetud Nižni-Novgorodi surnuaiale „Krasnaja Etna“ (Красная Этна) 26. detsembril 1958. aastal sealse väga lugupeetud munga Grigori poolt.