Anekdoodid

Pikk vikat niidab laia kaare

Mees läheb õhtul töölt koju. Ülejäänud perekond on kuhugi läinud, kodus on vaid ämm. Laual aurab mehe lemmiktoit. Ümberringi on puhtus ja kord. Ämm lidub elutoa ja köögi vahet ning on äärmiselt hoolitsev. Mees tõstab toidu taldrikule, aga ise mõtleb:
„Midagi on siin korrast ära…“
Kui ämm jälle kööki läheb, viskab mees tükikese liha laua ämber keerutavale kassile. Kass sööb lihatüki ära, tõmbleb mõne sekundi ja kukub pikali. Mees haarab praepanni ja virutab sellega pikemalt mõtlemata köögist tulevale ämmale vastu pead.
Ämm lendab põrandale, kolp lõhki, hing väljas. Kass aga kargab maast üles ja röögatab võidukalt:
„Jess-ss!!!“
* * *
Hingeldav talunik jookseb naabri õue:
„Kuule, mul on kähku seitse ämbrit vett vaja!“
„Misjaoks? Sul on ju omal kaev olemas.“
„Nojah, aga mul kukkus just ämm kaevu, aga vett on ainult lõuani.“
* * *
Mees läheb rannas vetelpäästjate juurde:
„Poisid, teil tuld on?“
„Võta,“ pakuvad vetepäästjad talle välgumihklit. „Aga sa suitsu pakud?“
„Loomulikult, poisid, võtke aga!“
„Suur tänu!“
„Pole tänu väärt. Noh, kuidas on, töötate?“
„Töötame siin tasapisi jah. Sel hooajal on õnneks rahulik olnud.“
„Väga hea, saate pisut hinge tõmmata.“
Vestlevad niimoodi, tõmbavad pool pakki suitsu ära ja mees asutab end minekule:
„Olgu, poisid, ma hakkan nüüd minema. Jah, mis ma nüüd õieti tahtsingi…? Ah jaa, mu ämm upub!“
* * *
Maja põleb. Pereisa tormab majja, toob välja lapsed, naise, toob kassi ja koera, kuni majja on jäänud vaid ämm. Mees tormab majja ja tormab majast välja. Natukese aja pärast tormab jälle majja ja majast välja. Nii mitu korda järjest. Naabrimees karjub:
„Kuidas su ämmaga on?“
„Pole viga! Keeran tal aeg-ajalt külge!“
* * *
Ärimehe perekond on järve ääres suplemas. Neist pisut eemal istub kalamees, õng peos. Äkki kuuleb kalamees, kuidas ärimees appi hüüab:
„Aidake! Mu naine upub, aga mina ei oska ujuda! Annan tuhat eurot, kui välja toote!“
Õngitseja hüppab vette, jõuab kümne kiire tõmbega naiseni, tirib ta kaldale ja pöördub siis ärimehe poole:
„Noh, kuidas selle rahaga siis jääb?“
„Kuule, vana, nüüd juhtus küll vähe piinlik lugu,“ räägib ärimees vaikse häälega. „Ta vehkis ja pladistas vees nii pööraselt, et ma pidasin teda oma naiseks. Ja alles siis, kui olid ta välja tõmmanud, sain aru, et see on hoopis mu ämm…“
„Eh, ei vedanud sul!“ laiutab kalamees käsi ja võtab rahakoti. „Palju ma sulle võlgnen?“
* * *
Telefonikõne veterinaarile:
„Kohe tuleb teie juurde minu ämm koos vana koeraga. Olge nii kena ja süstige talle kõige kangemat mürki, et ta surres ei piinleks.“
„Hästi! Aga kas teie koer ikka oskab üksi koju tagasi tulla?“
* * *
Ämm hakkab maja ette pargitud autosse ronima. Väimees hüüab läbi akna:
„Emake, kuhu lähete?“
„Surnuaeda, pojake.“
„Aga kes siis auto tagasi toob?“
* * *
Matuserongkäik. Lahtine kirst. Kõik on nagu tavaliselt, ainult naine kirstus lebab külili. Üks pealtvaatajaist pöördub rongkäigu ees kõndiva mehe poole:
„Keda te matate?“
„Ämma.“
„Aga miks ta kirstus külili on?“
„Tss! Ajad veel üles!“
* * *
Jüri märkab linnatänaval matuserongkäiku, mis koosneb ainult meestest. Kõige ees kannavad neli meest kirstu, kirstu järel tuleb mees koeraga ja tema järel veel oma paarsada meest. Jüri kõnetab koeraga meest:
„Hei, sõber, mis teil siin toimub?“
„Selline lugu, et koer pures mu ämma surnuks.“
„Kuule, müü oma koer mulle!“
„Eks sa võta sappa – need teised tahavad ka osta!“