Anekdoodid

Vaene vaestega, vares varestega

Rotid kogunevad üldkogule ja otsustavad, et nii enam edasi elada ei saa: keegi neid ei armasta, pisikiskjad muudkui murravad, inimene jahib lõksu ja mürgiga. Maine on alla igasugust arvestust.
Probleemi arutatakse iga kandi pealt, aga keegi ei suuda välja mõelda, kuidas asja parandada. Lõpuks otsustatakse valida delegaadid ja vanalt targalt öökullilt nõu küsima minna.
Öökull kratsib mõnda aega kukalt ja teatab siis:
„Teil tuleb siilideks hakata!“
Delegaadid pöörduvad tagasi ja kannavad vastuse üldkogule ette. Idee meeldib kõigile: siilid on igas muinasjutus head, kõik armastavad neid, aga kui keegi kallale püüab tulla, saab talle okkaid näidata. Ja rotid korraldavad suurest rõõmust peo. Hommikul, kui pead parandatud ja kõik toimunu jälle meeles, tekib ootamatu küsimus – aga kuidas?
Delegaadid lähevad taas öökulli juurde, kiidavad teda hea idee eest, kuid seletavad, et keegi neist ei saa aru, kuidas on rotil võimalik siiliks saada. Öökull kuulab nad ära ja vastab häirimatult:
„Teate, poisid, ma pole võlur, ma olen mainekujundaja!“
* * *
Suletud baar kell kaks öösel. Oma urust hiilib välja saksa päritolu hiir, vaatab ringi – kassi pole –, hüppab baariletile, laseb endale kannu õlut, joob ära ja kihutab urgu tagasi.
Minuti pärast pistab oma urust nina välja prantsuse hiir, vaatab ringi – kassi pole –, haarab baaririiulilt veinipudeli, teeb lahti, joob ära ja põgeneb urgu tagasi. Siis ilmub urust välja vene hiir. Vaatab ringi – kassi pole –, võtab külmkapist viinapudeli, teeb lahti ja joob ära. Vaatab siis uuesti ringi – kassi pole –, valab teise pitsi viina ja joob ära. Siis kolmanda ja neljanda pitsi. Pärast viiendat istub maha, vaatab ringi – no ei ole kassi! – silitab muskleid ja pomiseb õelalt:
„Küll ma su, raisa, ära ootan…“
* * *
Suvi. Sipelgas rabab tööd teha, mööda hüppab rohutirts.
„Kuhu lähed?“ hüüab sipelgas.
„Randa päevitama,“ vastab rohutirts.
„Nonoh, eks me talvel vaatame...“
Sügis. Sipelgas rabab tööd teha, mööda hüppab rohutirts.
„Kuhu lähed?“ hüüab sipelgas.
„Hakkab juba külmaks kiskuma, mõtlesin, et põrutaks õige lõunasse.“
„Nonoh, eks me talvel vaata.“
Talv. Sipelgas rabab tööd teha, mööda hüppab rohutirts.
„Kuhu lähed?“ hüüab sipelgas.
„Lähen klubisse, seal on täna kirjandusõhtu.“
„Kas sa seal Krõlovi ka näed?“
„Noh, võib-olla näengi.“
„Siis anna talle edasi,“ surub sipelgas läbi hammaste, „et ta on igavene lollpea!“
* * *
Pärnu Raeküla terviseraja algusesse paigaldati silt tekstiga:
„Ettevaatust, metsas nakatunud puugid!“
Paari päeva pärast leiti sildilt juurdekirjutus:
„Me oleme niigi ettevaatlikud. Metsas nakatunud puugid.“
* * *
Metsas on näljaaeg. Vares istub puu otsas, juustu asemel leivatükk nokas. Tuleb rebane:
„Vares, anna tükike leiba!“
Vares vaikib.
„No kuule, vares, metsas on nälg, anna kasvõi pisike tükike!“
Vares on vait.
„Tead, vares, su naine kurameerib oma ülemusega!“
„Mida?!“
Rebane haarab varese noka vahelt pudenenud leiva ja pistab nahka.
Siit moraal: kui su abikaasa oma bossiga semmib, siis ole vait nagu haud, muidu võid viimasestki leivatükist ilma jääda.
* * *
Kaks varblast istuvad perekonnaseisuameti katusel. Pruut ja peigmees väljuvad.
„Kuule, laseks neile õige pähe?“ teeb üks ettepaneku.
„Las käia!“ nõustub teine. „Mina peigmehele, aga sina pruudile.“
Öeldud-tehtud. Varblased lendavad katusele tagasi. Saabub kolmas varblane:
„Noh, poisid, millega tegelete?“
„Ah, otsustasime pulmalistele pisut mustust poetada, aga jätkus ainult pruudile ja peigmehele.“
„Vaatame seda asja,“ ütleb kolmas, tõuseb lendu, laseb pähe pruudile, peigmehele, vanematele, sugulastele ja isegi fotograafile ning lendab siis katusele tagasi.
„Vau!“ hüüatavad teised. „Kuidas see sul küll õnnestus?“
„Pole siin keerulist midagi, ma olin eelmises elus ajakirjanik.“
* * *
Puude vahel ripub suur ämblikuvõrk, mille külge on kinni jäänud lehekesi, kuuseokkaid, õite kroonlehti…  Sellesse võrku jääb kinni kärbes, vaatab ringi ja röögatab:
„Kurat! Bänneriga meelitasite, lurjused!“