Anekdoodid

Hommikune töö kuld, õhtune muld

Loomaaiast põgeneb suur isakaru, teeb linna peal palju pahandust ja ronib lõpuks puu otsa. Kutsutakse jahimees. See tuleb, kaasas püss, pikk toigas ja suur jahikoer, ning nõuab:
„Mul on tarvis ühte vabatahtlikku!“
Vabatahtlik leitakse. Jahimees annab talle püssi ja seletab:
„Mina ronin puu otsa ja hakkan toikaga karu torkima. Kui karu puu otsast alla kukub, haarab koer tal hammastega genitaalidest ja hoiab seni paigal, kuni ma puu otsast alla ronin ja karu kinni seon.“
„Aga milleks püss?“ ei saa vabatahtlik aru.
„Kui mina peaksin esimesena puu otsast alla kukkuma, siis lased koera maha!“
***
Ülemus korraldab oma viimasel tööpäeval lahkumispeo. Tema suureks sooviks on, et kõik kirjutaksid hüvastijätukaardile mõned head sõnad, nii et tal oleks hiljem kena mõelda, kuidas ta alluvad teda igatsevad. Enamik töötajatest kirjutab käibefraase nagu „Ilma sinuta pole siin enam see, mis enne“, „Me jääme sind alati meenutama“ jne. Ülemus pole sellega aga sugugi rahul:
„Ma tahaksin, et te kirjutaksite midagi otse südamest, midagi tõeliselt ehedat. Olgu. Jaan – sina oled minuga koos töötanud viimased kakskümmend aastat. Nüüd lähen ma pensionile. Mida oleks sul öelda?“
Aeglaselt ja kindlalt kirjutab Jaan:
„Viimase kahekümne aasta parim uudis!“
* * *
Seltskonnas satuvad vestlema kaks meest:
„Mis teie hobi on?“
„Mulle meeldib mürkmadusid jälgida. Teate, see adrenaliinitulv pole millegagi võrreldav, kui sa neid lähedalt vaatad ja tead, et iga hetk võivad nad sind salvata…“
„Te töötate naiste kollektiivis?“
„Jah.“
* * *
Vastvärvatud töötaja siseneb osakonda, näeb kolme tühja lauda ja küsib, kus on omanikud.
„Siin istus Mari,“ seletavad kolleegid talle vasakpoolset lauda näidates. „Ta läks dekreeti pool aastat tagasi. Parempoolse laua taga istus Tiina, tema läks dekreeti kuu aega tagaasi. Aga keskmise laua taga istus Jaan, tema läks dekreeti eile.“
„Ha-ha-haa! Ta on ju mees!“
„Oi, kullake, siin k*pib juhtkond kõiki, nii et isegi see ei päästa…“