Eesti poliitikute ­armulood ja kaklused raiuti raamatusse

Kirjanikuks olemine ei vabasta  poliitikategemisest ega muruniitmisest, tõdeb Urmas Espenberg romaani „Taassünd” esitluse järel.

Esimene, mis sinu uue raamatu puhul silma torkab, on selle maht – üle 800 lehekülje. Kui kaua sa seda kirjutasid?
Raamatu kirjutamine koos vahepausidega võttis aega ikka neli pikka aastat, raskusastmelt võrdleksin pika romaani kirjutamist doktoritöö kirjutamisega teaduses.

Palun räägi kirjaniku elust nii suure töö tegemise ajal. Mida sa sellal veel teha jõudsid?
Tegelikult jätkus elu nagu ennegi, töö Riigikogus, pereelu ja kodutööd – remont ja muruniitmine,– kõik tuli ära teha. Töö erakonna algorganisatsioonis samuti. Aega sai näpistatud iseenda vaba aja arvelt ja puhkepause tuli ikka ka ette. Perega käisime ka reisil, kuid mõnikord tuli ka siis laua taga istuda, kui kõik teised kuskil väljas käisid. Ka 89aastane ema nõuab aina enam hoolt ja tähelepanu.

Kui palju on raamatus Eesti elu, kui palju ilukirjandust?
Fiktsiooniks võib pidada juba seda, kui keegi jutustab ümber tõestisündinud lugu, ikka lipsab sisse mõni jutustajapoolne tõlgendus. Seetõttu nimetaksin teost fiktsiooniks, on ju ka nimed välja mõeldud. Samas põhineb teos suures osas tegelikel sündmustel ja tegelastel on olemas prototüübid. Mulle meeldib kombineerida tegelikkust ja fiktsiooni. Pealegi tänapäeva lugeja nõuab aina enam lugusid elust. Kuid ükski kirjanik ei soovi 100% lõpuni öelda, mis on teoses nimelt fiktsioon, mis reaalsus, las lugeja nuputab ka pisut.

Olid vahepeal ka Riigikogu liige – kas ja kui palju parlamendiromaan „Taassünd” sellest kogemusest lisa sai?
Kahtlemata, ükskõik kui hea fantaasiaga kirjanik ei suuda tegelikkust ilma kogemuseta iialgi täiesti välja mõelda. Ja lugejale ei meeldi, kui ta ei tunneta asja taga tegelikkust või vähemasti seda, kuidas asjad päriselt võiksid olla.

Eesti on väike riik ja raamatud ilmuvad väikestes tiraažides ning neidki ei müüda alati läbi. Kuidas sinu arvates peaks olema korraldatud kirjanike elu materiaalne pool?
Kirjanike materiaalse elu pool on meie turu väiksuse tõttu kohutav ja pea kõik teevad ellujäämiseks midagi kõrvalt. Kes saab abi Kulkalt, selle jaoks on ehk asi pisut parem, kuid siis kannatab autori vabadus, sest tuleb järgida nn vasakliberaalset ideoloogiat ja mõttemalle. Autor ilma vabaduseta aga pole autor.
Üks võimalik idee ja abi oleks nn tõlkeabi fondist, sest pääs mõnda suurde keelde ja suurele turule on praegu ülimalt raske ja seda suudavad hetkel need, keda aitab riik või kulka, riiklikud institutsioonid aga tahavad vastu truudust valitsejatele.
Ka ilukirjandus on teatud mõttes äri, kuid see pool (heas mõttes) on Eestis väga puudulikult korraldatud. Nii me siis kiratseme edasi ja ka Kirjanike Liidust pole abi.

Millega sa praegu peamiselt tegeled?
Olen ametis Tallinna Linnavolikogus ja valmistun KOV 2021 valimisteks EKRE nimekirjas.

Kuidas sulle meeldib vaba aega veeta?
Vaba aeg, kuivõrd seda on, läheb kas perele ja lastele või koduaia ja maja korrashoiule. Armastan reisida, ja nagu ikka, lugeda raamatuid vaadata filme ja käia teatris, kuigi koroonahullus on eesti teatrit tõsiselt kägistamas.
Kindlasti katsun võimalusel sportida, teha vähemasti 10 000 sammu päevas, sest see on tervise pant. Süda ja veresooned ju pole meie eas enam need mis varem. Kes ei spordi ja ei liigu, see võtab endale suure riski.

Foto allkiri: Urmas Espenbergiga vestleb „Taassünni” esitlusel Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison.