Erik Perlin: lubage imedel juhtuda!

Ettevõtja-koolitaja-valgustööline-väemees Erik Perlin (26) on Koeru poiss, kes pärast Tartu Ülikoolis riigiteaduse õppimist ja Estonian Business Schoolis koolitumist peab oma firmat Perlin Consulting, tõukab banaanikrõpsude äri Yam Foods ning toetab inspiratsiooni läbi koolituste, töötubade ja meditatsiooniõhtute.

Vaba hing töötab armastuse alal
Tegelikult on ta aga vaba hing, kes näiteks Adila väekoja pühitsusel astub võnkelt sobivale inimesele ligi ja lausub: „Tere, mina olen Erik – saame tuttavaks!“ Ja enesetutvustuseks lisab, et ta töötab Armastuse alal. Mis tähendab, et iga oma vestlusega kingib ta sõnastamiskaaslasele mõne väärtusliku, kauakasutatava lause. Näiteks et meie tagasilangused ja seiskumised vibratsiooni tõusul on näilised – on loomulik ja kaunis, et ootame tõusul ja avardumisel kalleid järele.
Erik nimetab teekaaslasi maisel matkal käte ja jalgadega ingliteks ning puhastab oma Ruumi rännakule tulijad maheda viirukiga – sellest rääkimata. Kuulab kaasteelise elus hetkel jõulisimalt üles kerkinud puseriti pusle aspektid ära – ja hingab selles sisalduva valu endast rütmiliselt välja. Sellest rääkimata.
„Praeguses ajas on mitmed valgustöölised – mina ka, mina ka, mina ka! – valinud kogeda finantsiliste kraanide kinnioleku seisundit, mida pole mõistlik nimetada ei lõksuks ega muudeks nähtusteks, mida me oma ellu ei soovi. On aeg olla sõnades laitmatu! See on kogemus.
Põhjus on selles, et me ei ole ennast piisavalt väärtustanud ning asunud tegema seda, mida tõeliselt armastame. Oleme enesesse uskumise asemel väestanud puudusteadvuse mõtteid, andnud järele hirmule – ning see lihtsalt näitab meile seda.
Oleme saanud selle kogemusega kui loomise õppetunniga kinnituse, kui kiire ja võimas on praegu soovide täitumine. Ka kahtlused, mured ja hirmud on soovid, mida universum täitma asub, seetõttu ei ole mõtet nendega võidelda, need tuleb vastu võtta ja vabaks lasta. See on just kui vastus meie soovidele ning kinnitus sellele, et see, millele häälestume, seda saame juurde.
Meile on see kogemus olnud nagu suusaraja sissesõitmine. See on andnud meile tarkuse ja oskused, mida saame jagada nendega, kellel on see teekond veel ees,’’ naeratab karismaatiline Lõvi poisiliku vaimustusega.
,,Olen alati tahtnud inimesi inspireerida oma potentsiaali avama –mida laiema mõjuga, seda parem – ja samas olla autentne ning jagada seda, mis südamest tuleb.’’
Perlin Consulting on Erikul ühemehe ettevõte eraseansside ja koolituste jaoks – varem oli ta sellega müügimaastikul. Ehitas tiimi, koolitas inimesi ja käis 7 aastat USAs raamatuid müümas. Üksiti aitas tehnika ettevõttel SkyFMS turule tuua.
,,Nüüd suunan fookust sinna, et teha seda, millele mul hing ka tuge annab – ja see on kõige selle jagamine, mis minu seest tuleb, läbi eraseansside, koolituste, coachingu ja ürituste korraldamise,“ kirjeldab Erik oma Teed. „Olen tänulik, et see sünnib just Eestis. Me elame kõige revolutsioonilisemal ajal, täpselt õiges kohas. Nõnda väikses riigis, kus annab hoobasid liigutada ja kus rahvas mäletab oma juuri ja laulupidu. Kõige tipuks oleme EL-is eesistuja riik, Ansip on Euroopa Komisjoni VP, Kallas on ka täpp. Kõik on täiuslik – pole paremat kohta, kuhu oleks võinud sündida...
Ja see tee, kuidas me kuldajastu siia ankurdame tundub olema just vägivallatu vastupanu tee. Algus on juba tehtud ja nii palju toetajaid on. Loodus on veel alles, tselluloosi ja Railbalticu jutud on meie äratuskellaks, sealtpoolt saame südame hääle pukki. Hetkel tundub, et ka visiooni hoidmine ja head soovid töötavad hästi.
Oleme teinud taotluse, et 21. sajandi raudtee rajataks olemasolevasse koridori. Enam ei anna meid moonutatud statistikaga petta – piisav arv silmapaare avalikkuse ees on parem audiitor kui mistahes korporatsioon.
Meie riigijuhid on saanud mandaadi meid ja meie kollektiivseid huvisid esindada. Seista meie riigi ja rahva heaolu eest. Eesti on hea koht, kus saame rahvana veenduda ning vajadusel sekkuda, et meie esindajad meid tõepoolest esindaksid – avatult ning läbipaistvalt. Valedele ja hirmule põhinevad süsteemid uues energias enam ei püsi, nad vajavad varjamist ja peitmist. Praeguse valguse kohalolul on see kõik läbi näha ning inimesed saavad aru, mis nende hinge – nende sügavaimaid vajadusi toidab ja mis mitte. Me kõik soovime ju lõpuks õnnelikud olla, meid tõmbab pigem armastustus kui hirm ning varem või hiljem oleme kõik taas harmoonias. Tõde ei vaja kaitsmist. Tõde on nagu lõvi: kui ta puurist välja lasta, kaitseb ta end ise.
Minu seisukoht on, et Riik ei peaks mitte ühtegi palki kasumi pärast müüma. See on ebaeetiline. Näha silte „riigimets“ ja nende taga mingi sõjatanner, kus vaid kännumeri ja ülesküntud pinnas, on valus...
Milline isekus ja ignorantsus! Mets ja puhas loodus on Eesti rahva ühishüve ning meie kõige hinnalisem varandus. Muu maailm on juba kõik erastatud ja loodus on väikestesse loomaaedadesse piletiraha taha pandud, turistid käivad Eestis, suu ammuli: kuidas see võimalik on! Olles USAs ca 20 osariiki läbi rännanud ning Euroopast kordi autoga läbi sõitnud, hindan väga meie metsa ja puhast õhku, puhast vett. Kuid kui näen, kuidas meie kodumaad on ikka kasumiahnelt ja hoolimatult “läänestatud’’, on mul väga kahju. Õnneks näen, et üheskoos ärkame üles sellest unest ning loome jätkusuutliku, austusel põhineva ühiskonna, mille oma lastele pärandame.
Mul on kahju, kui mõeldakse: mis see väike suits meie kehale või väike lageraie meie Maaemale ikka ära ei ole. Tegelikult saavad ka majandusteadlased aru, et pikaajaliselt on nii tselluloositehas kui skalpelli-lõike-Rail Baltic kokkuvõttes suurem kulu kui tulu. Pole ühtki põhjust, miks Rail Balticut ei peaks ehitama olemasoleva raudtee koridori, miski ei õigusta sellist korvamatut kahju meie loodusele. Ka ignoreerimine on valik, millel on tagajärjed. Igaüks, kes sellest aru saab, vastutab oma suhtumise eest. Seetõttu soovitangi meil kõigil hästi aus ja avatud olla ja ennast ka väljendada. See on nii vabastav ning tervendav.“

Värske pilk keskendava mütsi all
Kuna Erik on aastaid – eriti suviti – Maarjamaalt ära olnud, vaatab ta kõike ilusat isamaist värske pilguga ning peab praegusel hüper-vägiste energiate ajal mõistlikuks kanda mütsi, mis taltsutab tema kuldseid antenn-lokke, et kõrvadevahe ülikiirete arengute ja info tajumisest keema ei läheks.
Ta saadab oma pühas ruumis rändajaid hang-trummi, sanskritikeelse laulu ja orientaalse tantsuga ja nimetab kõiki osalejaid-jagajaid Uue Hea Ilma tarkade koguks: „Me kõik oleme loojad. Viimseni. Kõiges. Mitte üheski sündmuses ega pisiasjas pole mõtet otsida välist mõjurit – kaugenenud sõber, vaenulik naaber. Sõpruskonnad teisenevadki praegu, uued hinged ühinevad üksteisele õpetajateks – ja naabrid on meie enese peegeldus.
Meil on siin ja praegu tuhat nähtavat ja miljon nähtamatut abilist, kes vormistavad iga hetke filigraanselt täpselt sellisena, nagu valime ja tellime. Tänu sellele, et meile antakse korraga vaid üks hetk, üks päev, on võimalus iga hingetõmbega uuesti valida ja tellimus kosmilisest kataloogist ümber teha.“ Nagu mistahes suuna väerahvas, kasutab ka Erik oma reiki-tervendusliinile omast „salakeelt“ märksõnadeks valimine, lubamine ja imed. Igal Looja tajumise ja teenimise laadil on oma sõnavara – indiaanimeelikutel üks, maausulistel teine, kristlastel kolmas – ent sisu ja mõte on ikka sama.
„Väga mõistlik on seda peent juveliiritööd jälgides mõista: kõik senine on toimunud Armastusest. Kui mõni valitud tegu tundubki näiliselt patune või piinlik, siis see on pelgalt arvamus. Inimesi motiveerib tegelikult ikka armastus, kasvõi vajadus selle järele. Seda teades, saame olla kaastundlikud ja andestavad. Lisades juurde veel taipamise, et iga inimene, alustades meist endast, on igal eluhetkel andnud endast parima. Iga valik on olnud nii hea, kui me tollel hetkel oskasime, võttes arvesse toonaseid tingimusi, emotsionaalset ja energeetilist seisundit, kogemusi, kasvatust - hetkelist olukorda. Liiga kaua olen kannatanud ja näinud teisi kannatamas süü ja häbi tõttu, arvates, et midagi on valesti läinud... Ei ole! Rahu ainult rahu! Tehkem rahu oma minevikuga, las kõik need kogemused transformeeruvad koormast väärtuslikuks tarkuseks, mis aitab meil tulevikus targemaid otsuseid teha. Unustagem see mis oli, sest nõnda vaid minevikus sonkides võime kogu oma elu kulutada vingumisele. Pessimist leiab ka igale lahendusele probleemi. Saame seda, millele keskendume, seega keskendugem kohe, nüüd ja praegu, just sellisele reaalsusele, mida meie süda tegelikult soovib.’’
„Tuletan meile lihtsalt meelde, et me kõik oleme suursugused ja väärtuslikud, väga olulised ning võimekad. Kõik on võimalik – ja kogu elu ongi vastus meie soovidele ja taotlustele. Saame selle, millele keskendume. Minagi läbin neid maiseid õppetunde, olen küll neid kahtluste, hirmude ja murede mänge mänginud, aga nüüd saan sellest kiiresti teadlikuks ning teen uue valiku. Külluse voolamist on takistanud vaid meie enda uskumused, mis meid juhtinud on. Enda näitel, olen Kartnud anda, arvates et sellest jääb vähemaks, kartnud vastu võtta, arvates, et siis jääb teistel vähemaks. Niipea, kui mõistame ja tunnistame, et oleme ise oma reaalsuse just selliseks loonud, oleme vabad. Kellele või millele me oma väärtuslikku aega kingime? Usun, et adekvaatseim on teha kindlaks oma südame tee – lõdvestuda ning kuulata iseennast, olla endaga täiesti aus ning teha otsuseid, mida me oma parimale sõbralegi soovitaksime.
Kuldajastu on juba kohal – vaja vaid usaldada ja alistuda – heas mõttes. Valime igal sekundil, mida uude maailma kaasa võtta, millise rongi peale istuda,“ kihistab Erik poisikeseliku rõõmuga oma kaubamärgilist naeru, mille pealkiri on „See on ju nii lihtne“.
Perlin tuletab meelde tõsiasja, mida me kõik märganud oleme – mõtte materialiseerumine ja asjade olemuse läbinägemine toimub üha kiiremini. Hetkega. Tänu sellele saame vanas ilmas kogeda valitud tunnetele ja elamustele samuti KOHE otsa vaadata, vastu võtta ja tänuga lahti lasta. Erik meenutab, et tänamine on kõige kiirem ja kindlam võnkesageduse tõstja.
„Tänada on põhjust pidevalt. Kusjuures eksimusi ja vigu pole – on äraõppimised, küpsemised ja puhtaks põlemised. Mistahes silte ja hinnanguid me mõnel hetkel anda valimegi – igal juhul oleme õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju,“ kinnitab teejuht. „Igal uuel hetkel oleme süütud, oleme puhas leht. Mis ei tähenda kaugeltki mitte vastutustundetust – vastutame igal hetkel oma elu kui läbinisti ja täiuslikult OMA loomingu eest.“

Ehitame lammutamata
Samavõrd kui Erik kordab juhitud meditatsioonis rändajatele „ma armastan ennast“ – kordab ta maandujatele: Kuldajastu on käes, õues ootab meid uus maailm. Ta on seda meelt, et valgustöölise ülesanne pole lõhkumine, vaid loomine ka sellises paralleelsete ilmade seisus, nagu meil praegu on.
„Kui loome uue hea paralleelmaailma, hääbub vana iseenesest,“ on mees veendunud.
Tähelepanuväärne on muide fakt, et nii rännakult naasjad kui meie sõpruskond üldse kogeb praegu erinevaid kannavalusid. Kui pole lausa kurekannus, siis vintske vill või seletamatu põhjusega kannavalu on tähenduslikult paljudel. Kuidas tõlgendada? Lisaks sellele, et jalad on edasiliikumise sümbol, on kand sümboolselt pidur – ja kanna all on ühtlasi meil kõigil sünnipunkt. Kui emaüsast väljuda otsustame, toetame just selle punktiga vastu emakapõhja ja sooritame otsustava äratõuke.
„Sama otsustav ja täpne peab olema ka külluse valimine. Kui tellid seda-seda-seda, püsib määramatu vaakum, mis ootab ära – kas valid senistes rahstamisskeemides rähklemise, hambad ristis?
Unistame suurelt ja piiranguteta ning siis tegutseme nii, nagu oleks kindel, et me suurimad unistused on juba täitumas. Usu ja näed. Olulisim on, et teekonda naudiksime – liiga kaua oleme oodanud ja muretsenud, oma õnne kuskile tulevikku lükanud – oluline on, et tähistaksime, rõõmustaksime ja tänaksime kohe praegu. Just täna! Meid tegelikult ei motiveeri see asi, olukord või inimene, mida arvame vajavat, vaid see tunne, mida sellega seostame. Seda saame aga kohe kogeda, nähes, et selle allikas on meie sees, mitte väljaspool. Kuskile joosta pole vaja, kui me oleme juba kohal.
Vaid pidev külluse energia väestamine muudab mustreid. Teadvelolek iga hetk. Mida me siis tegelikult väestame? Iga meie mõte loob. Selle loomise juures on mõistlik mitte pead norgu lasta – kroon kukub essu sisse. Essu olemasolu on paratamatu. Oleme nagu majakad pasameres, et oleks võrdlusvõimalus. See duaalsus ongi koht, kuhu oleme tulnud õppima, iseennast kogema. Olgem endaga siis ka leebed ja kannatlikud.
Kõik, mida täna kogeme, on meie eilsete külvide viljad. Võime valida, kas veedame tänase hetke mineviku üle juureldes ning neid sündmusi väestades, mis meile ei meeldinud – või jääme teadvele, saame aru, et kõik, mis üles on tulnud, on tulnud tervenemisele. Me ei pea sellel ennast kõigutada laskma. Elame keskmes. Vaatame oma loomingut läbi kaastunde ja mõistmise silmade ning laseme sellel lihtsalt olla. Me ei pea sellele reageerima ega midagi põhjendama või seletama, kohe kõike parandama sööstma. Võime lihtsalt usaldada ja leppida sellega, mida näeme, nõnda ei oma ta meie üle võimu.
Kui millegi vastu võitleme, siis käib ta meie uksele niikaua koputamas, kuni lõpuks ka korreleeruvad aspektid eneses vastu võtame. Kui meis endis poleks haava, mida pealtnäha väline ärritaja ei kriibiks, siis ei pööraks me sellele ka tähelepanu. See on meie õpetus, olemaks kaastundlik ning armastav iseendaga. Nõnda saab ka meie vari integreeruda, sest ka see on osa tervikust, osa kõiksusest. Kui selle kõik vastu võtame, oleme vabad. Nõnda võime kogu oma energia ja kohalolu suunata koheselt mõtete ja soovide väestamiseks, mida tegelikult ka luua tahame. Ja seda kõike saab igaüks teha kohe, just nüüd, selles praeguses hetkes. Kõik uskumused, et peame õnne järele kuhugi kaugusesse rändama, või et sõltume kellestki teisest, on vaid vabandused, mitte tõde. Tõde on see, et sa oled vaba just nüüd, et rahu ja armastus on alati sinuga, kus iganes sa ka ei oleks. Sa kas valid keskenduda takistustele, mis on subjektiivsed ja ümberlükatavad, või tunnistad seda väge, mis asub sinus ja mis on igavene. Kas keskendud sellele, ja lood sellise reaalsuse, et ma ei näe, ma ei tea, või annad kõiksusele võimaluse, oled vakka ja lased lahendustel ja armastusel voolata.”
Nii, nagu kogemuste ja lugudeta inimene ei oska hinnata ega väärtustada seda, milleni-kelleni ta jõudnud on, puuduks üha laieneval valgusel praeguste paralleelmaailmade jäänukiteta taustsüsteem.
saabub ka neis väekohtades seejärel mõneks ajaks vaikus. Tuul ja vihm puhastavad püstkodasid ja kirkutorne – kuni nad on piisavalt tühjust nautinud, et vastses väes taas täituda. Poleks mäetippu, kui poleks orgu. Elu käibki tsüklitena siin duaalses plaanis. See on tants, see on sümfoonia, kus võrdset rolli mängivad nii noodid, kui vaikus nende vahel...”

Õpetajate õpetaja
Erik on see teejuht, kes õigupoolest üsna traditsioonilisel moel näitab võimalusi oma kogemuste pealt, tutvustab teekonda oma eeskuju ja sõnastusi jagades. Õpetab õpetajaid. Ent eriti efektiivsed õpetajad on need meie kallid, kes meie kõrval pidevalt pulseeriva peeglina näitavad, millega veel ja veel tööd on vaja teha ning millised pinnalevolksavad pakikesed vajavad tuvastamist, tänamist ja lahti laskmist.
„Ärkan hommikurõõmuga – nii uus ja värske ja ootusõhinas – ja siis meenub mulle, mis dokumendid-värgid mul kõik töölaual on. Hingan vastumeelsuse välja, lähen uue päeva esimest teed keetma – aga mu mees on köögis juba ninapidi netiuudistes – ja segab oma kohvi sisse hirmu ja eelaimust, võõrast valu ja valesid,“ jagab üks naine Eriku loodud pühas ruumis. „Mina teen oma meditatsiooni ja mõnusad majapidamistööd – aga tema taskutelefonis käivad tilksud. Pank, krediitorid, tarnijad. Gling-gling-gling – iga plõnksuga kaasneb uus hirmusööst. Teades, et nii mu mees kui mina toidame oma energiata deemoneid ise oma väega, lähen metsa jooksma. See on suurepärane tervendaja – eriti kui jooksurajast põikab üle mõni armuuimas sokk või elurõõmus jänes.
Mu mees püüab õhust mu vabastavat naeru ja tänumeelt, kuni... helistab inkasso. Näiteks. Kuningas laseb pea norgu – ma püüan kukkuva krooni õhust kinni, taotlen ja väestan ja... kõik algab jälle otsast peale. Kusjuures ta TEAB neid asju.“
Erik lohutab, et just niimoodi me üksteise õpetajad olemegi. See ongi Elu – 24/7, kusjuures kui su vabastav naer läbi metsa joostes on tõeline, ootab sind arvutis kiri teatega, et su projekt on saanud rahastuse. Valgustöö pole naiivne minnalaskmine, vaid imede lubamine oma ellu.
„Näen tänu ja vaimustusega, et igasse eluvaldkonda infiltreerub üha uusi valgustöölisi. Valgus tungib nii rahvajuhtide, militaaride ja kokkade kui suurettevõtjate, nii arstide kui eurotoetuste jagajate hulka ning eriti ohtrasti on lihttööliste seas valgeid maage, kes ise ei määratlegi end valgusväelastena – nad ON. Nad teavad, et nii, nagu mõtled – nii on. Nii, nagu ütled – nii saab. Seega – vali uuesti, loo teadlikult, naudi ärkvel-teadvel-olemise lõputut kunsti.
Imede lubamine on oluline, sest kui millegi vastu seisame, jooksutades oma alateadvuses uskumusi ja jutustusi piirangutest ning vabandustest, miks ohvrirollis olla, siis seda kõike ka saame. Kui oma energiataset ja tuju tõsta, liikuda ja liigutada, siis läheb kõik sujuvamalt. Muresupis istudes võibki ennast keetma jääda. Kui aga teeme kohe seda, mida armastame, naerame ja täname, lõdvestume... siis oleme palju loovamad ja näeme ka lihtsaid lahendusi. Kõrgemale tõustes avaneb meile avaram vaade“
Teate, mis see siin oli? Kolmekordne puhastus ja tervendus.
Esiteks puhastusin-tervenesin mina kui õpetajate õpetaja, imede lubaja oma ellu, armastuse alal töötab vaba hing, kes püüab õhust Asju ja ehitab lammutamata – Erikuga vesteldes ja tema juhitud rännakul lenneldes. Teiseks tõstis ja tervendas kogetu-kuuldu üleskirjutamine. Kolmandaks puhastub ja terveneb iga lugeja, kelle võnge kutsub Perlini Looga osadusse.
Meie vestluse järel luuletab Erik – oma globaalse Perekonnaga jagamiseks inglise keeles – sedasi:

If you give up your candle,
To light up the past,
How do you expect this moment to last,
Without the presence,
Who is here, to open the presents?
''Their'' sight can deceive thee,
That's why I only trust me,
Who is the other, who you give your power,
Within yourself, sits the lotus flower.
Be mindful of what you say out loud,
Word is bond, that is your creation,
Every thought, like a passing cloud,
There are no limits to your imagination.
So how you see, so shall you be,
All options are on the table,
It can be a rather colorful fable,
The world we want to see...
Is it really the world we need?
Or maybe that which is already here,
Patiently waits, for you to hear...
That the divine works in all the levels,
Even the hell is part of heavens.
That the cosmic humor, you already see,
Sits here, within you and me.