FOTOD: Võimas Hellsinki Metal Festival tõi kahel päeval kokku 16 000 raskerokisõpra!
Kahel päeval, 07. - 08. augustil, toimus Soomes taas gurmeeüritus raskemuusika sõpradele, Hellsinki Metal Festival (HMF). Metalli alaliike igale maitsele. Peaaegu lõpuni väljamüüdud HMF toimus Helsingi jäähallis ja selle vahetus ümbruses “vabas õhus”.
Põhilavad (Hellsinki - 01 ja Hellsinki - 02) asusid väljas, kolmas lava (Hellsinki - 03) aga Helsingi jäähallis sees. Publikut jagus neile kõigile, ilm soosis ettevõtmist. Juurde tuleb lisada sedagi, et Hellsinki Metal Festival on äärmiselt pressisõbralik, meediale mõeldud eraldatud eraldi ala jäähalli teisel korrusel suur.
Huvitav fakt. Sel aastal oli HMF-i fotopassi taotlejaid niivõrd palju, et kõigile ei jatkunudki!
Publikult tuli kõikjalt.
Rahvast muide oli festivalile kohale tulnud väga erinevatest riikidest, isegi kaugest Tšiilist! Kuuldavasti esines festivalil sellest riigist ka mingi folk-metalli viljelev bänd, keda kuulata ei õnnestunud.
VIP alal isegi massöör kohal
Festivalialal oli üles seatud ka ridamisi erinevaid müügibokse, kust võis osta kõikvõimalikku kraami alates plaatidest, bändisärkidest, raskeroki sümboolikast... Hellsinki Metal Festivalil oli ka oma spetsiaalne, eristatud VIP ala – nimetatud kui RIP ala. Seal muide tehti soovijaile koguni (klassikalist) massaaži! Mõlemal öhtul kolme tunni jooksul. Sõbralik nägus massöör ise Šveitsist pärit.
Kokku üle kolmekümne bändi
Carcass, Paradise Lost, Eluveitie, Bloodbath jne. Kuigi Hellsinki Metal Festivali esinejate nimekiri kubises rahvusvaheliselt tuntud ja tundmatumatestki nimedest, olid enim oodatud ikkagi just legendaarne Accept Saksamaalt ja Black Label Society. Ning vahest ka rootslaste Opeth, teise festivalipäeva peaesineja.
Black Label Society ülikõva etteaste
Black Label Society kusjuures üllatas eriti. Bändi juhtfiguur, kunagine Qzzy Osbourne bändi kitarrist Zakk Wylde, oli uskumatus hoos. Tegelikult kogu bändilt väga dünaamiline etteaste ja fännide rõõmuks kavasse sisse pikitud Ozzy Osbourne tipplugu “No More Tears” (vaid kaks minutit küll) ning jupp Black Sabbathitki.
Pool sajandit Accepti
Accept loomulikult näitas samuti klassi ja oli sealjuures üles ehitanud üpriski korralikku masti visuaalidega show aeg-ajalt kerkivate tossusammaste ja tuleleekidega.
Kui hiljutisel Tallinna Rock Festivalil nägime Scorpions 60 vaatemängu, siis Accept tuurib praegu ringi Accept 50 showga. Accepti etteaste miinuseks jäi mängukava, mis kattis küll enam-vähem vanema, laulja Udo Dirkschneideri aegsed menukamad palad, kuid praeguse vokalisti Mark Tornillo ajast kõlasid vaid kaks lugu, bravuursed “Teutonic Terror” ja “Pandemic”.
Pole vist vaja mainidagi, suurimad ühislaulmised toimusid klassikaliste “Princess of the Dawn” ja “Balls to the Wall” kõlades. Alati samuti kohustuslik “Metal Heart” tuli juba avaloona ära. Mida veel? Selle populaarse hailaulu ajal, “Fast as a Shark”, lennutati publiku hulgas täispuhutud haikala, mille Tornillo eelnevalt rahva sekka viskas.
Soomlaste alternatiivmetalli mõõtu Ikinät polnud varem kuulnudki
Soomlaste endi bändidest kujunes omamoodi huvitavaks Ikinä, millest enne polnud mitte midagi kuulnud. Karmikoelise ja meloodilisema värgi segu, kiire ja agressiivne, mitmete naislauljate ja külalistega. Mingil hetkel luges laval kokku askeldamas kümme naist, täielik naispower! Mis show'sse puutub, siis “leeke loopisid nemadki” korduvalt. Vahemärkusena. Eesti metallibände kahjuks festivalil polnud.
Soomlased on rohkem metallirahvas kui eestlased
Suhteliselt paljud HMF-il esinenud bändid jagasid spetsiaalses “autogrammipunktis” jäähallis sees ka autogramme. Isegi peaesinejate hulka kuuluv Accept, kusagil veerand tunni jagu... Seda, et soomlased on õige “metallirahvas”, näitab selgelt seegi fakt, et Helsingis toimus sel suvel kaks suurt ja publikurohket metallimuusika festivali praktiliselt järjest, sisuliselt vaid kuuajase vahega. Tuska Open Air ja Hellsinki Metal Festival.
Metallifestivalilt sai õlle kümnekaga
Õllehind Hellsinki Metal Festivalil oli keskmiselt kümnekas, karastusjoogid viiekas, vesi neli eurot. Praehinnad natuke kõrgemad kui muusikafestivalidel Eestis, samas viieteist euroga sai küllaltki normaalse portsu süüa ja klassikalise hot dogi eest tuli maksta kaheksa eurot. Kuigi müügipunkte oli palju, pidi ikkagi mõnda aega “rokisumina sees” järjekorratama.