Füüsikud väidavad, et me ei saa tegelikkuses midagi puudutada

12.09.2019 11:20
Kairit Rebane
Kommentaarid
1
Foto:

Kuigi tõsised teadususulised väidavad, et veidi vähem teadususulised on kõik udupäised ullikesed, kõlavad ka osad tõsiteaduslikud faktid ­vahel hullemini kui nende niinimetatud ullikeste kogemuskirjeldused. Ja tõsi on taga mõlemal neist.

Ilmselt puudutad ka sina seda lugedes hetkel nii mõndagi eset: ajakirja, lauda, tooli või ka luksuslikku diivanit (kuidas keegi) ja me oleme üsna kindlad, et see leiab aset täiesti käegakatsutavas reaalsuses. Kurb küll – eriti juhul, kui see luksusdiivan reaalsuseks on – aga tegelikult me ikkagi ei puuduta seda. Mismoodi? Jaime Trosper veebilehelt Futurism tuleb appi.
„Kõik, mida sa näed, puudutad ja „tunned” koosneb aatomitest,” selgitab ta oma temaatilises artiklis, „ehk siis kõige pisitillematest aineosakestest. Neid aineosakesi uurib teadusharu, mida kutsutakse kvantfüüsikaks ning just sealt teadusharust on pärit terve hulk meie tavamõistust üsnagi sõlmekeeravaid avastusi. Eriti põnevaks lähebki kõik just atomaarsel tasandil.”
Tõsi see on – kvantfüüsika pakub meile tervet rida suisa fantastilisena näivaid nähtusi, näiteks kvantpõimitus, mis tähendab, et osakesed kord eksisteerivad ja siis mitte või ka laine-osakese duaalsus, mis tähendab, et osakesed muudavad suhteliselt juhuslikult oma kuju, lisaks sellele aine kummastavad seisundid ja veelgi kummastavamad ained. Eks kirjutas juba 1928. aastal reaalsuse ja teadvuse piire laiendanud teadmamees Sri Aurobindo, et kui teadlased hammustaksid lahti osakeste ja aatomite võtme, mida tutvustatakse veedades, siis saaks sellest teadusele tõeline läbimurre.
Kuid tagasi asjade puudutamise juurde läbi kvantfüüsika võtme. Kvantmehaanika järgi koosneme me kõik osakestest, mis tähendab, et mikroskoopilisel tasandil toimub meis suur hulk asju, mis pole silmale näha ning mis vägagi sageli meie mõistusse üldse ära mahtuda ei taha. Ja asjade mitte-puudutamine neid enda meelest puudutades on üks neist.

Osakeste kummaline maailm
Mõistmaks, miks me tegelikult midagi puudutada ei saa, tuleb mõista elektronide funktsioneerimist ja veel enne seda, tuleb saada aru aatomite algelisest ülesehitusest.
Jaime Trosper seletab lihtsalt lahti, et esimene oluline asjaolu on see, et peaaegu kogu aatomi mass on kontsentreeritud erakordselt väiksesse ossa sellest, mida nimetatakse aatomituumaks. Tuuma ümber on suur hulk midagi, mis näib olevat tükk tühja ruumi, välja arvatud see osa aatomist, kus elektronid (ja prootonid) ümber aatomituuma tiirlevad. Elektronide arv aatomis sõltub sellest, mis aine sellest aatomist moodustuma peaks.
Nii nagu kvantfüüsika teised kangelased – footonid, nii on ka need põnevad subatomaarsed osakesed – elektronid – võimelised ilmutama laineosakese duaalsust ehk teisisõnu on elektronil olemas nii laine kui ka osakese omadused. Samas on elektronid kõik reeglina negatiivse laenguga. Osakeste maailmas on asjad lihtsad ning juba loomuldasa tõmbab osakest vastandpolaarsusega osakeste poole ning samasuguse polaarsusega osakesi surutakse enesest eemale.
See tähendab, et elektronid ei puutu üksteisega kokku (ei otseses ega ka atomaarses mõttes). Nende lainepaketid samas võivad küll kattuda, kuid ei puuduta eal üksteist. Ajame nüüd asja veel segasemaks ja isiklikumaks. Meie ise, sellest mõistes...
Ehk – kui me istume toolile või sukeldume sellesse mõnusasse diivanisse, siis meie keha elektronid tõukavad eemale selle tooli või diivani elektrone. Ehk siis – me tegelikult hõljume oma istme kohal, kuigi täiesti tajumatult ja hoomamatult tillukese vahemaaga.

Miks me siis ise ikkagi nii kindlalt usume, end asju ­puudutavat?
See on koht, kus igaüks võib üsna pahuralt pärida (eriti kui olla pikemat aega istunud veidi kõvemal toolil ning selle kohal hõljumine tunduks ka päriselt tajutavas ilmas hea mõttena), et kui see elektronide tõukumine ei lase meil tegelikult midagi päriselt puudutada, siis miks see puudutus meile nii tõepärane näib? Vastus peitub meie ajus ning selles, kuidas see füüsilist maailma lahti tõlgendab.
Siinkohal tuleb mängu terve rida erinevaid faktoreid. Närvirakud, mis meie kehatajusid kokku koguvad saadavad ajule signaali, mis ütleb meile, et me puudutame midagi, samas kui puudutuse tunne on tegelikult vaid meie elektronide suhtlus (ehk siis vastupanu teistele elektronidele) elektromagnetväljaga, mis läbi aegruumi (see tasand, kus elektronlained voogavad) kulgeb.
Samuti tasub Trosperi sõnul tähele panna, et osakeste koondumine käegakatsutavateks asjadeks sõltub veel mitmest tegurist. Siin on oma roll keemilistel sidemetel ning muidugi juba kõigil ülalmainitud kvantfüüsika teguritel.



Keerame vindi lõpuni
Tegelikult hõljud sa märkamatul pisikõrgusel oma tooli kohal veel mitmelgi muul põhjusel peale elektronide tõukumise. Sest normaaljuhul oleks see nii tugev, et kisuks asju koost lahti (seda kirjeldab Pauli välistav printsiip). Ehk siis meid mõjutavad mõlemad printsiibid: osakeste maailma viiduna – elektronidel näib olevat meie mõistusele hoomamatu ja uskumatu võime igal ajahetkel „teada”, kus asub iga üksik ülejäänud elektron ning seega püüavad nad üksteist juba eos iga hinnaga vältida, mis omakorda vähendab elektronidevahelist jõudu eksponentsiaalselt, ilma, et elektromagnetiline tõukumine üldse mängu peaks tulemagi.
Kas pole kummaline, kuidas asjad kusagil süvatasandil omavahel seotud on? See on fundamentaalne teadusfakt, mis kinnitab, et asjade olemus ja nähtumus on isegi väga sügaval kaks ise asja. Ja see aitab ka universumit täiesti uues valguses vaadata. Ehk nagu Sri Aurobindo ligi sajandi eest väitis – kui me selle omas meeles tõeliselt lahti hammustaksime ja seda oma teadvuses tõeliselt kasutama õpiksime, saaksid meist mateeria isandad ning ülivõimete valdajad.

Vaadatud 189 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jeesus Kristus

Vathet pole, mida nad valetavad...

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi