Iganenud töömudel

Kui klassikaline 8-17 tööpäev kunagi Fordi tehaste jaoks välja mõeldi ning see hiljem kogule inimkonnale laienes, ei olnud ilmselt töölistel ­endil aimugi, et selline areng on tegelikult järjekordne „vihma käest räästa alla” lahendus.

Kuigi pealtnäha näib kõik oluliselt mõistlikum, kui inimkonna varasematel ajajärkudel, on ka see süsteem tegelikult paljude inimeste tervisele pehmelt öeldes laastav.
Veebilehekülg The Mystical Raven avaldas hiljuti loo, milles tsiteeriti Oxfordi teadlase dr. Paul Kelley hiljutist teadustööd, mille tulemused annavad vastuse nii mõnelegi terviseküsimusele ning samas sunnivad meid ka ilmselt seni turvaliseks peetud rutiine hoopis teise pilguga vaatama.

Tänase päeva piinakamber
Dr. Kelley uuris kaasaegseid piinamisviise ning mõnetigi ootamatult platseerus kõige levinumaks inimeste kahjustamise viisiks – tööl käimine. Õigemini küll kohustus selle nimel ärgata ja töökohta ilmuda enne kella 10 hommikul.
Igal inimesel on tema kehale ainuomane n-ö bioloogiline kell ehk viis, kuidas keha koos vahelduvate ööpäevarütmidega elab. See on kaasasündinud süsteem ning seda ei saa muuta, kui me end sunniviisiliselt harjutame ärkama iga päev üles enne, kui meie aju ja muud organid selleks valmis on, läheme me oma eneste loodusliku seadistusega vastuollu ning pikka aega väldates võib see tuua kaasa tõsiseid terviseriske.
Paul Kelley usub, et vähene uni on globaalne probleem, mis on tema hinnangul üks tõsisemaid tervisekahjustuste põhjuseid üldse. Oma töös tõstataski ta hüpoteesi, et varem kui kell 10 hommikul algav tööpäev võib viia püsiva unevaeguseni, mis toob kaasa nii emotsionaalse kui ka füüsilise stressi ning need omakorda saavad juba terve rea tõsisemate tervisehädade alguspunktiks. „See on keha süsteemidele tohutult kahjulik, kuna sellega mõjutatakse nii füüsiliste, emotsionaalsete kui ka tegevustulemuslikkusega seotud süsteeme inimkehas,” kinnitas Paul Kelley.
Ta testis oma ideed n-ö pöördmeetodil ühes koolis Briti saartel. Nimelt muudeti tundide algusaeg seal 8.30 asemel hilisemaks ning koolitöö algas testperioodil kell 10 hommikul. Mõne aja möödudes hakkasid mitmed näitajad koolis paranema: õpilaste kohalkäimise protsent ja produktiivsus kasvasid. Samuti kosusid õppurite õpitulemused ning neid väljendavad hinded.

Öökullid ja lõokesed
Teine, kuigi harvemini puudutatud valupunkt samas teemas on igihaljas hõõrumine hommiku- ja õhtuinimeste vahel. Peavoolu tööpäevad on kavandatud nimelt esimeste maitsele vastavalt. Surudes seega õhtuse erksusega inimesed vaeslapserolli.
Võib küll argumenteerida, et tänapäeval on juba väga palju asutusi ka pikalt lahti ning tööajad paindlikumad, kuid siiski pole me tegelikult kuigi palju kuulnud sellest, et keegi uusi töötajaid värvates nende uneajast hooliks ning prooviks kindlaks teha, kas tegu on hommikust või õhtust tööaega eelistava inimtüübiga. Endale valel ajal tööl käimine aga lõhub inimese niigi tundlikku unemehhanismi veelgi.

Jätkub ajakirjas