Inimene on võimeline fotografeerima lahkuvat hinge
Inimhinge surematusest, tema väljumisest liikumatust surnud kehast on iidsete tsivilisatsioonide poolt kirjutatud üsna palju traktaate, loodud müüte ja religioosseid õpetusi.
Aga me tahaksime ka kõige selle tõestusi saada täppisteaduste meetodil. Tundub, et see õnnestus Peterburi füüsikul Konstantin Korotkovil.
Kui tema katsete tulemusel ja nende alusel loodud hüpotees peenmateriaalse keha väljumine surnud füüsilisest saavad kinnitust ka teiste teadlaste poolt teostatavates katsetes, siis religioon ja teadus ühtuvad tõsiasjas et inimese elu ei lõppe veel viimase hingetõmbega.
“Iga mõistlik inimene vähesel või suuremal määral salamisi iseendas loodab, et tema hing on surematu. Ei usu hinge surematusse vaid see, kes pole kunagi tõsiselt mõtisklenud surmast,” kirjutas juba omal ajal Lev Tolstoi. “Kuid teadus ei anna alust optimismiks. Tähendab siiski tehtud on kauaoodatud läbimurre: meie ees kaugel tunnelilõpus hakkasid vilkuma igavese elu tuled, millest keegi mööda ei pääse.”
“Ma siiski hoiduksin nii kategoorilistest väljaütlemistest. Minu poolt läbi viidud eksperimendid on teistele uurijatele abiks täppisteaduste meetoditega maise elu ja hauataguse elu piirjoonte kompamiseks. Mil määral see üleminek hingele on ühepoolne, mis hetkel tagatulek on veel võimalik?
Küsimus ei ole mitte ainult teoreetiline ja filosoofiline vaid on ühtlasi ka võtmeküsimuseks arstidele reanimatoloogidele nende igapäevases praktikas: neile on ääretult tähtis selged kriteeriumid organismi üleminekust maisest elust teispoolsusesse,” arutleb füüsik Korotkov.
Te seadsite oma eksperimentide sihiks saada vastus küsimusele, mille olid seadnud endale varasemalt teosoofid, esoteerikud ja müstikud. Milline kaasaegse teaduse arsenal võimaldas teil püstitada endale lahendamiseks sellise ülesande?
Minu eksperimendid said võimalikuks tänu meetodile mis on leiutatud Venemaal juba rohkem kui sada aastat tagasi.See oli unustatud aga 20ndatel aastatel sündis see uuesti tänu Krasnodari leiutajatele uurijatele abielupaar Kirlianidele. Kõrge pingega elektromagnetväljas tekib elusa objekti ümber, olgu see siis roheline puuleht või inimese sõrm,helendav kiirgus. Kusjuures selle objekti kiirguse iseloom otseselt on sõltuvuses selle objekti energeetikast. Terve ja elurõõmsa inimese sõrme ümber on kiirgus ergas, hele ja ühtlane. Vähimgi muudatus organismis ja mitte ainult see, mis on juba välja selgitatud, vaid ka see mis on organismis juhtumas siseorganitega ja nende süsteemidega, lõhuvad helendavat oreooli,deformeerivad teda ja muudavad helenduse tuhmimaks.
Juba on välja kujundatud ja tunnustatud meditsiinis diagnostiline suund, mis võimaldab Kirliani meetodit kasutades juba ette välja selgitada väga kavalate ja raskete haiguste algust inimeses. Saksa doktor P. Mandel töötas läbi tohutu koguse statistilist materjali, isegi koostas atlase, kus näitas ära erinevatele helendustele vastavad tervisehäirete suunad ja nihked. Niisiis, kakskümmend aastat tööd Kirliani meetodiga suunas mind mõttele vaadata järg,i kuidas muutub elusa organismi helendus, liikudes järk järgult surma poole.
Kas tõesti teie, sarnaselt akadeemik Pavlovile, kes dikteeris oma õpilastele päevikusse oma enese surma, fotografeerisite surma protsessi kulgu?
Ei, ma toimisin teisiti. Hakkasin Kirliani fotomeetodi abil uurima just äsja surnud kehade helenduse kiirgust. Iga tund, kolme tunni järel peale surma liikumatus asendis fikseeritud surnu käsivart fotografeeriti gaaslahendusega sähvatuses. Seejärel fotosid töödeldi arvutis,et välja selgitada uurimisaluste parameetrite muutusi ajas. Iga objekti pildistamisele kulutati kolm kuni viis päeva. Surnute vanus nii meestel kui naistel kõikus 19 ja 70 a. vahel. Surma põhjused olid erinevad. Ja see, nii kummaline kui see ka ei tundu, väljendus fotodel.
Enamik gaasilahenduse abil saadud graafilisi kõveraid loomulikult jaotusid kolme gruppi
a) suhteliselt mitte eriti suur graafiliste kõverate võngete amplituud.
b) samuti mitte eriti suur amplituud, kuid seejuures on üks eriti silmatorkav moment.
c) suur amplituud pidevate võngetega.
Kõik need erinevused on puht füüsilised ja ma ei tahaks neid teile hakata loetlema.
Analüüside parameetrid oli väga selgelt seotud fotografeeritavate surma iseloomuga.
Aga sellist vastastikust sidet tanatoloogidel – suremise ja surma uurijad – mitte kunagi varem pole olnud.
Mille poolest siis erines kolmel eespool toodud grupil inimeste surm.
a) rahulik, vananenud organismi loomulik surm,täielikult ära töötatud eluenegia varu.
b) järsk surm – samuti loomulik, kuid siiski juhuslik, mingi õnnetus, tromb, koljutraumad, mitte õigeaegselt kohale jõudnud abi.
c) ootamatu surm, traagiline, paremate asjaolude kokkusattumisel oleks võinud mitte olla. Siia gruppi kuuluvad ka enesetapud. See on täiesti uus materjal teaduse jaoks –inimese siit ilmast lahkumise põhjused ja iseloom sõna otseses mõttes on välja loetav mõõteriistadelt.
Kõigi saavutatud tulemuste juures on see et võnkeprotsessid, kus tõusud vahelduvad langustega mitme tunni jooksul, on omased objektidele aktiivse elutegevusega. Aga ma ju pildistasin surnuid. Tähendab Kirliani fotomeetodi abil elusatel ja surnutel põhimõtteliselt erinevusi ei ole.
Siis ei ole ju ka surm elukatkestus, mitte momentne sündmus. Seda saab käsitleda hoopis ühtlase ja aeglase üleminekuna...
Ja ajaliselt kui kaua võtab aega see üleminek?
Erinevates gruppides see üleminekuaeg on samuti erinev.
a) rahulik surm – minu eksperimentides helenduse võnked 16 kuni 55 tundi.
b) järsk surm – kas 8 tundi või esimese ööpäeva lõpus,aga kaks ööpäeva peale surma võnked ühtuvad fooni tasemega.
c) äkilise surma puhul võnked on tunduvalt tugevamad ja pikaaegsemad, need vähenevad alates algusest kuni lõpuni välja.
Helendus tuhmub esimesel ööpäeva lõpuks ja eriti järsult teise ööpäeva lõpuks ning peale selle iga õhtul peale kella üheksat ja umbes kella kahe-kolmeni öösel on märgata helenduses intensiivseid sähvatusi.
Täpselt nagu teaduslik-müstiline triller: öösiti surnud ärkavad elule!
Legendid ja tavad, seotud surnutega, leiavad ootamatult eksperimentaalse tõestuse.
Kes võiks teada, mis piirjooned need on – ööpäev peale surma saabumist, kaks ööpäeva?
Aga kui need intervallid minu diagrammidest on välja loetavad, tähendab miski on siis sellele vastanduv.
Aga üheksas päev ja nelikümmend päeva peale surma –eriti tähendusrikkad intervallid kristluses – kuidas nad teil kajastuvad?
Mul ei olnud võimalust nii pikaajalisi eksperimente teostada,k uid olen kindel et 3 kuni 49 päeva peale surma on surnu hingele küllaltki vastutusrikkas periood, oma maise kehaga hüvastijätuaeg.
Ta kas siis rändab kahe maailma vahet või siis kõrgem teadvus teeb otsust tema edaspidise saatuse üle või siis ta läbib kõikvõimalikke ees ootavaid kadalippe, mida ta on oma elu jooksul maal välja teeninud kas hea- või pahategudega. Mitmeti tõlgendatakse seda perioodi erinevate usuõpetuste poolt.
Tähendab, surmajärgne hinge elu on teaduslikult tõestatud?
Saage palun minust õieti aru, ma sain eksperimentaalsed andmed kasutades selleks metroloogiliselt kontrollitud aparatuuri, standardseid meetodeid, tulemusi töötlesid erinevatel etappidel erinevad operaatorid, mina hoolitsesin et meteotingimused ei mõjutaks aparatuuri tööd. st ma andsin kõik endast sõltuva eksperimendi aususe ja puhtuse heaks.
Jäädes lääne teaduse paradigma raamidesse ma pean välistama viited hingele ja astraalkeha eraldumisele füüsilisest, need mõisted kuuluvad ida õpetuste teaduse ja müstika valdkonda. Aga nagu me teame – lääs on lääs, ida on ida. Ühte nad ei saa kunagi. Aga minu uurimustes nad ühinevad. Kui aga rääkida hauataguse elu teaduslikust tõestusest, ilmtingimata tuleb ka ära märkida st täpsustad,a kas lääne või ida teaduse järgi.
Võimalik, et sellised uurimused ongi kutsutud ellu ühendama kaht erinevat teadust. Meil on täielik õigus uskuda, et see lõppude lõpuks nii juhtubki.Seda enam, et kõik iidsed traktaadid erinevate rahvaste ja usundite juures elu üleminekust surma põhimõtteliselt ühtuvad.
Elus keha ja surnud keha helenduse kiirgus (äsja surnud) gaaslahenduse spektris teineteisest peaaegu ei erine, tekibki –mis asi on surm? Samal ajal paralleelselt tegin katseid ka lihaga (looma), nii värske kui ka külmutatud lihaga.
Mitte mingisuguseid muutusi nende objektide helenduse kiirguses samuti ei tuvastatud. Tuleb välja, et inimese keha, mis on surnud mõni tund tagasi või isegi mõni päev on lähemal elusale kehale kui lihale. Öelge seda patolooganatoomile, ta imestaks.
Nagu näha, inimese energoinformatsiooniline struktuur pole sugugi vähem reaalne kui tema materiaalne keha.
Need kaks erinevat keha olekut on teineteisega seotud inimese terve eluea vältel ja eralduvad teineteisest peale inimese surma mitte koheselt, mitte järsku, vaid järk-järgult omade kindlate seaduspärasuste-reeglite järgi.
Ja kui liikumatu keha peatunud hingamisega ja südametegevusega ja mittetöötava ajuga tunnistame surnuks, see mitte sugugi ei tähenda et surnud on ka astraalkeha.
Jätkub ajakirjas...