Jäta vana naise sõnad meelde...

14.04.2023 14:05
Margit Peterson Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Kui kaks naist, üks noor ja teine juba päris-päris vana, kahekesi naistepäeva peavad, jätkub vahetatud saladusi nii sõnadesse kui ka südametesse.

Lenna otsustas 8. märtsil üllatuseks vanavanaemale külla sõita. Kuigi nende kodus ei tähistatud rahvusvahelist naistepäeva, tähistas seda Lenna vanavanaema Loore, sest ta oli nii harjunud.
Tema noorusajal oli see üks tähtsamaid päevi aastas, just sellel päeval meenus talle oma perekond ning elu ilusamad aastad. On ju tegelikult just armas, kui sa soovid tähistada neid päevi, mis sulle positiivselt mõjuvad. Ja just seda Loore, kodanikunimega Loreida tegigi.
Isegi siis, kui vana naine kattis naistepäevaks laua ja kedagi ei tulnud, ei heitunud ta. Laual oli ka alati pudel hundijalavett, mille Loore avas ning võttis paar tervisenapsu, ühele ja teisele jalale nagu ikka kombekohaselt tehti.
Pitsist viinast ei ütelnud vana naine ära ka siis, kui ta tundis, et tõbi tahab teda rünnata. Alati oli abi. Ja kui keegi kippus uurima, mis on ta pikaealisuse valemiks, lausus Loore muigelsui, et eks ikka pits viina, mille sisse ta ei sülita.

Õnnelik kohtumine
Lenna astus lillepoodi ning kohe kui ta nelke nägi, teadis ta, mida vanavanaemale osta. Just nelgid on tema lemmiklilled. Ja õnneks asetses tordiletis ka memme lemmik – trüffeltort, mille ka Lenna ostis. Ja no vürtsikilud on vanainimese vaieldamatud lemmikud, ta armastab tordile neid peale haugata, sest suutäis peab alati lõppema soolasega ning siis ei pane magus maius südant läikima. Nii ta vähemalt väitis.
„Oh sina helde aeg, kae perra, kes too minu manu tuli!“ oli Loore siiralt üllatunud, kui Lenna ootamatult taluukse avas.
„Aeg on helde jah, mu kallis maailma parim memm! Imelist naistepäeva ja tugevat tervist sulle ja hästi palju õnne, kordaminekuid, küllust ja armastust!“ olid Lenna soovid siirad ja otse südamest tulnud.
Seal nad embasid, kaks naist, üks noor ja teine vana.
„Oi, tütreke, mis sa raiskad minusuguse vana inimese pääle oma raha! Ma siin sent surmale võlgu, aga sina, sul alles ilus elu ees!“
„Memmeke, ära ütle nii, ma ei raiska, ma armastan sind väga ja tõin need kingitused sulle südame sunnil,“ lausus lapselapselaps ning rebis sellega vana naise silmist pisarad välja.
„Oh teid, tänapäeva noori, et te kah nii otse öelda oskate ja otse südamesse!“ oli memm hämmingus. Ei olnud temas nii palju ekstraverti, kui ta lemmikus sugulases.

Tänapäeva udupeened värgid
Lenna võttis ridikülist lõhnastatud salvrätiku ja ulatas selle memmele. Memm võttis vastu, nuusutas ja tõmbas üle mõlema kõrvataguse, arvates, et see on tänapäeva lõhnaõli, mis muud sai olla üks imelise lõhnaga paberitükk. Lennat pani see muigama, aga ta pidas vaikimist õigemaks.
„On ikka tänapäeval vidinad ja asjad, ei mõistagi esimese hooga aru saada millega tegu on, udupeen värk!“ tunnistas vana naine.
„Aga mis sa seisad, tule istu lauda ja lase söögil hea maitsta!“ pakkus lahke perenaine, kes asetas Lenna toodud külakosti ka lauanurgale. Rosolje, täidetud munad ja omaküpsetatud lihapirukad meelitasid Lennat väga, sest just tema memm küpsetas maailma parimaid pirukaid.
„Ma vaatasin mida kapist kätte sain, homme peab poodi minema, ei hakanud täna ennast üldse kodust välja ajama, kiilasjää kõikjal, ei taha konte katki kukkuda. Ära sa pahanda, et natuke viletsamapoolset söögipoolist on mul sulle pakkuda,“ vabandas memm.
„Mis sa nüüd! Sa oled maailma parim kokk,“ haaras Lenna liha­piruka ja haukas sellest suure ampsu.
„Küll on tore teada, et tänapäeva noored ka pekilihast tehtud pirukaid armastavad, tailihast üksiti tehtud pirukad on puised, aga millegipärast süüakse neid rõõmsasti. Küll sina oled üks maru lapsuke mul! Või mis lapsuke enam, ikka juba meheleminekueas noor daam!“ kiitis ta sugulast.

Veimevaka sättimine
Lenna ei tahtnud midagi öelda, ta jälgis memme ja mõtles, kuidas küll üks nii kõrges eas inimene suudab olla nii positiivne ja heatahtlik, kui memm on. Tõsi, ta oli kogu aeg Looret austanud aga tundis tema suhtes ka mingisugust aukartust, kuid ei oska selgitada miks.
„Tütreke, kas valan sulle ka pitsi? Üks pits ei tee paha. Kaks ka mitte, aga kolmas on juba liiast, see ajab hamba verele,“ vaatas ta oma vesihallide silmadega lapelapselast, lootuses, et ta piigat ometi ei solvanud.
„Jah, kallis memm, sinule ma ei oska ei öelda!“
Memm oli kogu õhtu väga õnnelikus olekus ja pidevalt tänas ta Lennat, et viimane võttis vaevaks teda külastada. Küll sibas ta magamistoa vahet, küll sahvri vahet, ladudes nii noorele sugulasele nii hoidiseid kui pitslinu, ise naerdes, et võtku Lenna seda kui veimevaka sisustust. Et temal, vanal inimesel, pole nende põlvest põlve pärandatud linikutega midagi teha ja tal on üksnes võimalus suguvõsa traditsiooni jätkata ning need edasi kinkida.
Lenna oli väga tänulik, sest ka temas oli säilinud seda aegade alguse taaka ning ta jumaldab käsitööd. Ja loomulikult olid memme hoidised ka maailma parimad.

Memme viimased sõnad
Hilisõhtul, kui memm teda uksest välja saatis, sõnas ta: „Ette kargeks kipub tänane öö minema, hoia ennast ja ära külmeta, maailmal on sind vaja! Jäta vana naise sõnad meelde!“ muigas ta, kuid Lenna on kindel, et ta nägi memme silmis pisaraid.
Seal nad embasid, kaks naist, üks noor ja teine vana.
„Ja minul ei tulnud meelde teda isegi tänada,“ oli Lenna ühtäkki väga kurb
„Loore lasi eile hilisõhtul testamendi ümber teha,“ lausus naabrimemm telefonis.
Igal naistepäeval katab Lenna laua, lisab sinna rosolje, täidetud muna, omaküpsetantud lihapirukaid, trüffeltordi, vürtsikilu ja kimbu nelke. Aga ühe koha jätab ta tühjaks, sest ta teab, et memm käib koos Lenna perega naistepäeva tähistamas.

 

Vaadatud 2377 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi