Juhtkiri: Eestlane pole nii ükskõikne midagi

Eestlased ise endast vist väga lugu ei pea, ikka on siit ja sealt kuulda, kuidas nimetame üksteist tuimadeks ja ükskõikseteks. Tavapärane lugu on ka näiteks sellest, kuidas reisilt tulles oleme harjunud naeratavate nägudega ning kodumaal tervitavad meid jälle mornid kaasmaalased.

Ometi on asju, kus meie rahval on minu meelest süda kohe vägagi õige koha peal. Üks asi, mis järjest paremaks hakkab muutuma, on suhtumine loomadesse. Loomadega juhtunud õnnetused või kellegi julm käitumine nendega pälvib enamasti päris suurt tähelepanu. Tegutseb loomapäästegrupp ja paljud vabatahtlikud, kes omast ajast otsivad näiteks kaduma läinud loomi või aitavad viga saanud loomadel jõuda kliinikusse. Alati püütakse hädasolevat loomakest aidata, vajadusel toetada rahaliselt, kui mõni näiteks operatsiooni vajab ja selle kulude katmisel on abi vaja. Nii palju pealtnäha lootusetus seisus loomi on just heade inimeste abiga üles turgutatud ja terveks ravitud. Meelde tuleb näiteks möödunud kevadel ränga autoõnnetuse läbi elanud koer Täpi, kelle puhul arvati, et ta ei ela järgmise päevanigi. Kuid kutsule tehti hulgaliselt põhjalikke operatsioone ja ta paranes, seda tänu sadadele inimestele, kes ravi oma annetustega võimalikuks tegid. Meele teeb rõõmsaks ka, kui kuuled, kuidas üks või teine hüljatud kass või koer omale uue kodu ja armastava pererahva leiab.