Juhtkiri: Kirjanikule jäägu vaid rõõm kirjutamisest?

Viimasel ajal on paljud kirjanikud kommenteerinud laenutushüvitise teemat ja avaldanud nördimust, et tänavu selleks 57% vähem rahalisi vahendeid eraldati. Ei saa minagi autorina vakka olla ega jätta arvamust avaldamata, et säärane avastus tegi ikka meele nukraks küll.

Ühtlasi pani see mõtlema laiemalt sellele, kas ja kui palju siis kirjaniku tööd meie riigis väärtustatakse. Kas kirjanik peaks tõepoolest kirjutama ainult nii-öelda teotahtest, kirjutamisrõõmust? Kardan, et olgu see rõõm nii suur kui tahes, vajab ka kirjanik siiski katust pea kohale, riideid selga ja toitu lauale. Arvedki peavad kuidagimoodi saama makstud. Honorarid ei ole kahjuks kuigi suured ja ainuüksi neist ära ei ela. Seni on laenutushüvitis olnud paljude autorite jaoks ikkagi oluline lisanduv sissetulek, nüüd aga kärbiti seda nii tugevalt, et järele jäi vaid napp osa sellest. Piinlik ja kurb.
Raamatukogus töötades näen, et lugejatel on suur huvi uuemate eesti autorite teoste vastu. Sageli on sellistele raamatutele mitu inimest järjekorras. Kindlasti ei saa öelda, et meie inimesed ei loe - loevad ja kuidas veel! Aga kas varsti saame lugeda ainult tõlkekirjandust, kui omad autorid tunnevad, et riik neid sugugi ei tunnusta ja raamatute avaldamisest üldse enam mingit leiba lauale ei tule?