Sakslased panid koonduslaagrites tööle lõbumajad

Teise maailmasõja üheks varjatumaks saladuseks oli lõbumajade ehk bordellide tegutsemine Saksamaa koonduslaagrites. Käesoleval sajandil on siiski ka sellest temaatikast hakatud üha julgemalt rääkima. Nii on ilmunud mitu põnevat teost litsimajade kohta Hitleri koonduslaagrites.

Üheksa aastat litside jälil

Bordell koonduslaagris võib paista absurdse ideena, kuid ometi on see tõde. Senini on enamasti teatud, et Saksa natsiriik võitles prostitutsiooni ja tänavatüdrukutega, kuid tuleb välja, et mõnel erandjuhul litsindust lausa soositi. Nimelt rajati koonduslaagrites nn „kinnised majad“ ehk „armupesad“ erilistele vangidele. Bordellide olemasolu koonduslaagrites ja naissoost laagrivangide prostitueerimisele sundimine on Hitleri-aegse Saksamaa üks tundmatumaid külgi.

Sellest vähetuntud faktist räägib näiteks Robert Sommer oma 445-leheküljelises raamatus „Koonduslaagribordell: seksuaalne sunnitöö natside koonduslaagrites“ (Das KZ-Bordell: Sexuelle Zwangsarbeit in nationalsozialistischen Konzentrationslagern), mis ilmus esmakordselt 2009. aastal. Huvitaval kombel korraldati raamatuesitlus mitte mõnes koonduslaagris, vaid hoopis riigiasutuses – Berliini linna parlamendis.

Raamatu autoriks on noor kultuuriajaloolane Robert Sommer, kes üheksa aastat tuhlas ringi maailma erinevates arhiivides ja käis läbi kõik koonduslaagrid. Lisaks küsitles ta veel elusolevaid tunnistajaid, umbes 30 endist vangi, kelle seas oli ka neid, kel õnnestus koonduslaagri bordelli külastada. Litsidena töötanud naisi polnud autoril võimalik intervjueerida – suurem osa on surnud ja elus olevad naised keeldusid sel teemal rääkimast. Sommer tunnistas, et info hankimine esmastest allikatest oli väga keeruline.

Ka varem on ilmunud raamatuid seksist ja prostituutidest koonduslaagrites, kuid Sommeri teose näol on tegemist üllitisega, mis võtab kõik senised teadmised antud teemal kokku. Autor räägib laagribordellide rajamise tagamaadest, nende kohast koonduslaagrite süsteemis, organisatsioonist ja sealsetest elutingimustest, litsikülastajate motiividest ning ka vangide suhtumisest litsimajadesse. Olgu öeldud, et ka viimase kümnekonna aasta jooksul on ilmunud üsna palju uusi raamatuid, mis toovad avalikkuse ette veelgi rohkem fakte bordellide kohta koonduslaagrites. 

Kümme “armupesa” koonduslaagrites

Üle poole sajandi olid koonduslaagritesse rajatud nn spetsiaalmajad (Sonderbauten) tabuteemaks Saksamaal. Ühelt poolt ei rääkinud sõja ajal toimunud asjadest prostitutsiooniga tegelenud naised – neil oli piinlik ja nad ei tahtnud vanu haavu taas lahti kiskuda. Eks see olnud ka üheks põhjuseks, miks ükski neist ei saanud kunagi hüvitist läbi elatud õuduste eest, kuigi suurem osa litsidena töötanud naistest elas sõja üle.

Teisalt ei haakunud lõbumaja olemus kuigivõrd koonduslaagri kui füüsilise ja vaimse kinnipidamiskohaga. Pealegi kuulus mälestus natsilaagritest Ida-Saksamaal (sõjajärgses sotsialistlikus riigis) riiklikult tähtsate asjade hulka, mistõttu mõte sellest, et vangistatud kommunistid ja antifašistid võisid külastada koonduslaagrites prostituute, oli vähemalt ebasünnis kui mitte enamat. 

Natsid jõudsid 1942. aastal järeldusele, et sunnitöölistel edeneb töö koonduslaagrites paremini, kui neile võimaldatakse seksi – nii pandi osa naisvange tööle litsimajadesse.

Aastatel 1942-1945 moodustati kümnes suuremas koonduslaagris kümme litsimaja. Taoliste asutuste loomise mõttele tuli Reichsführer ja siseminister Heinrich Himmler (1900-1945), kelle alluvuses olid riigi politsei- ja julgeolekujõud. Bordellide eesmärgiks oli tõsta vangide tööviljakust – litsi külastamine oli tunnustuseks ja preemiaks. Vangi boonusteks olid ka näiteks sigaretid ja väike raha tehtud töö eest, kuid lõbunaise juures käimine oli boonussüsteemi kolmas aste.

Kõigepealt sai bordelli Mauthauseni laager – see avati 1942. aasta juunis. Aasta varem oli Himmler külastanud laagrit ja andnud korralduse litsimaja ehitamiseks. Laagris asus esialgu tööle 10 prostituuti, samal ajal oli vange Mauthausenis umbes 5500, kuid 1944. aasta lõpuks juba 70 000. Buchenwaldi lõbumaja tegi avalöögi 11. juulil 1943 ning kõige viimane bordell avati vahetult enne sõja lõppu 1945. aasta alguses.

Suurim bordell asus praegusel Poola territooriumil Auschwitzis ja seal oli tööl vähemalt 21 tüdrukut. Litsimajad olid olemas veel ka Dachau, Mittelbau-Dora, Sachsenhauseni ja Neuengamme laagrites. 

Prostituutideks olid nii sakslannad kui poolakad

Robert Sommeri uuringute tulemusel sunniti sõja ajal prostituutidena tegutsema umbes kakssada noort naist. Nad lubati pärast pooleaastast „tööd“ vabaks lasta, kuid neid lubadusi ei täidetud kunagi. 

Naised valiti välja Ravensbrücki ja Birkenau laagrites ning siis jagati erinevate koonduslaagrite vahel ära. Enamasti said seksiorjadeks 17-35-aastased Saksa, Poola, Valgevene või Ukraina naised, kes koguti kokku asotsiaalseteks või antisotsiaalseteks kuulutatud vangide hulgast. Juuditüdrukute kasutamine litsidena oli rassihügieeni põhjustel rangelt keelatud. Lõbunaisteks sunniti kõige rohkem sakslannasid – neid oli umbes 70 protsenti prostituutide koguarvust.

Seejuures kehtestasid natsid ka bordellides rassiseadused – nimelt tohtisid saksa mehed käia seksimas ainult saksa naistega ning slaavi vangid slaavi naistega.

Naistele tundus litsina töötamise võimalus pääsemisena kindlast surmast või vähemalt laagriõudustest ning seetõttu nõustusid peaaegu kõik, kellele taoline ettepanek tehti, prostituudiks hakkama. Neile anti rohkem süüa – värsket köögivilja, kartulit, ja ka nende kohtlemine polnud nii julm kui teiste vangide puhul. Lisaks said nad kaasvangidelt väikseid kingitusi.

Juute ja venelasi bordelli ei lubatud

Lõbunaiste töögraafik ja tariifid olid kindlalt paigas. Töögraafik nägi välja selline: päeva esimesel poolel tegeldi mingi kergema tööga, sokkide parandamise või ravimtaimede kogumisega. Kuid kella seitsmest õhtul kuni kümneni võtsid naised vastu külastajaid. Pühapäeviti olid töövahetused pikemad. Õhtu jooksul teenindas üks naine keskmiselt 3-15 meesklienti. Kuna SS kartis meeletult suguhaiguste levikut, kontrolliti naisi pidevalt.

Kes omasid õigust külastada „eriobjekte“ ja tohtisid litsidega vallatleda? Seda õigust polnud juutidel, vene sõjavangidel ja enamasti ka tavavangidel. Kohtumisi prostituutidega said enda kontosse kirjutada nn vanglafunktsionärid (Funktionshäftlinge): sisevalves rakendatud vangid, vangide hulgast pärit järelevaatajad ja need, kel oli armumajakesse sisenemise eest maksta kaks riigimarka. Sommeri arvutuste kohaselt sai litside teenuseid kasutada vähem kui üks protsent koonduslaagrite vangidest.

Kui vastavale mehele anti külastusõigus, siis korraldati talle arstlik ülevaatus, pesti duši all puhtaks ja lubati seejärel tüdruku juurde. Kontakt kestis kõigest viisteist minutit, lubatud oli ainult misjonäripoos ning kondoome ei kasutatud. Et kõik kulgeks reeglite järgi ja et keegi kehtestatud aega ei ületaks või mingeid rõvedusi ei teeks, jälgisid SSi agendid seksisessiooni hoolikalt.

Rasedusi tuli harva ette ning needki lõpetati sageli abortidega. Üheks põhjuseks oli see, et eelnevalt oli suurem osa tüdrukutest steriliseeritud ning teiseks see, et vangistuse ekstreemsetes tingimustes ei suutnud naised rasestuda.

Ajaloolaste arvates ei täitnud litsimajade programm oma eesmärke ega saavutanud soovitud tulemusi, kuid praktiliselt kuni sõja lõpuni realiseeris SS seda ideed, pannes paika „armupesade“ tegevuse pisemadki üksikasjad. Sommeri kinnitusel on vangide kasutamine seksimiseks teiste vangidega puhtalt Saksa natside väljamõeldis.