KOLM VARIANTI: Eesti on nüüd vähemusvalitsusega riik: mis saab edasi?

Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus kaotas Riigikogus nagu naksti enamuse pärast kahe koalitsioonisaadiku lahkumist. Nüüd tuleb peaminister Kristen Michalil valitseda olukorras, kus koalitsioonil endal pole enam parlamendis häälteenamust. Kõige tõenäolisemalt jätkab valitsus siiski ametis, kuid sügisel võib poliitiline olukord kiiresti muutuda.

Eesti poliitikas leidis esmaspäeval aset oluline muutus: Reformierakonna ja Eesti 200 moodustatud valitsuskoalitsioon kaotas Riigikogus enamuse. Põhjuseks oli kahe koalitsioonisaadiku lahkumine oma erakondadest. Eesti 200-st lahkus Kalev Stoicescu ning Reformierakonnast Meelis Kiili. Selle tulemusel jäi peaminister Kristen Michali juhitavale koalitsioonile 101-kohalises Riigikogus alles 50 kohta ehk üks koht vähem kui parlamendienamuseks vaja.

Michal tunnistas ka ise, et tegemist on nüüd vähemuskoalitsiooniga. Samas leidis peaminister, et olukorda pole põhjust ei ilustada ega dramatiseerida, kuna valitsus on tema sõnul juba varem pidanud oluliste otsuste tegemisel arvestama koalitsioonist laiema toetusega.

Miks valitsus vähemusse jäi?

Praeguse valitsuse moodustavad Reformierakond ja Eesti 200. Sotsiaaldemokraadid lahkusid koalitsioonist juba 2025. aasta märtsis ning sellest ajast on kahe partei valitsus pidanud oma eelnõudele toetust otsima ka opositsioonist. Nüüd muutus olukord aga formaalselt veelgi keerulisemaks. Kui seni oli koalitsioonil 52 kohta, siis Stoicescu ja Kiili lahkumise järel on neid 50.

See ei tähenda, et valitsus peaks automaatselt tagasi astuma. Eestis ei pea valitsusel olema iga hetk Riigikogus absoluutset enamust. Valitsus võib jätkata seni, kuni talle avaldatakse umbusaldust või tekib muu põhiseaduslik põhjus valitsuse lahkumiseks. Põhiseaduse kohaselt vajab valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamine Riigikogu koosseisu enamust ehk vähemalt 51 häält.

Seega on praegune olukord pigem poliitiline vähemusvalitsus kui automaatne valitsuskriis.

Mis saab nüüd edasi?

1. Vähemusvalitsus jätkab – kõige tõenäolisem variant

Kõige lihtsam lahendus on see, et Reformierakond ja Eesti 200 jätkavad senise koalitsioonileppe alusel ning hakkavad iga suurema eelnõu puhul otsima toetust väljaspool koalitsiooni. See pole Eestis midagi enneolematut. Ka praegune valitsus on pidanud mitmel korral arvestama opositsioonierakondade toetusega ning Michal on juba andnud mõista, et kavatseb sama poliitikat jätkata. Koalitsioonil on seejuures üks oluline põhjus mitte valitsust kohe lõhkuda: korralised Riigikogu valimised on niigi tulemas 2027. aasta märtsis. Reutersi andmetel on järgmiste parlamendivalimiste tähtaeg hiljemalt 2027. aasta märts.

Seetõttu võib Reformierakonna ja Eesti 200 jaoks olla kõige mõistlikum proovida veel ligikaudu pool aastat võimul püsida ning teha otsused, mida on võimalik saavutada üksikute opositsioonisaadikute või -erakondade toetusega. Kõige suurem proovikivi saab olema riigieelarve ja muud poliitiliselt tundlikud seadused. Kui valitsus suudab neile piisavalt toetust leida, võib vähemusvalitsus vabalt järgmiste korraliste valimisteni vastu pidada.

2. Tekib uus koalitsioon – üsna võimalik

Teine võimalus on, et praegune koalitsioon hakkab otsima kolmandat partnerit. Kõige loogilisem nimi selles mängus oleks Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes kuulus varem Michali valitsusse. SDE naasmine annaks Reformierakonnale ja Eesti 200-le koos sotsiaaldemokraatidega taas selgema parlamenditoe ning muudaks valitsuse vähem haavatavaks üksikute saadikute otsuste suhtes.

Teine matemaatiliselt võimalik tee oleks suurem ja poliitiliselt keerulisem koalitsioon, kuhu kaasataks Isamaa või mõni muu opositsioonijõud. Sellise variandi puhul tekiks aga küsimus, kas erakondadel on enne 2027. aasta valimisi piisavalt ühist poliitilist ruumi, et uut koalitsioonilepet sõlmida. Kõige realistlikum uus kombinatsioon oleks seega pigem Reformierakond + Eesti 200 + SDE, mitte väga lai nelja või viie erakonna koalitsioon. Samas on siin oluline takistus: kui valitsuse populaarsus on madal ja valimised lähenevad, võib opositsioonierakondadele olla poliitiliselt kasulikum lasta praegusel valitsusel vähemusena edasi tegutseda kui võtta endale valitsusvastutus mõni kuu enne valimisi.

3. Erakorralised Riigikogu valimised – väike võimalus

Erakorralised valimised on kõige dramaatilisem, kuid praegu ka kõige vähem tõenäoline variant. Oluline on märkida, et pelgalt vähemusvalitsuse tekkimine ei too Eestis kaasa erakorralisi valimisi. Selleks peab tekkima põhiseaduses ette nähtud olukord. Näiteks võib Riigikogu avaldada valitsusele või peaministrile umbusaldust. Selleks on vaja Riigikogu koosseisu enamust. Kui umbusaldus läbi läheb, võib valitsus teha presidendile ettepaneku kuulutada välja erakorralised valimised. President ei pea seda ettepanekut automaatselt järgima.

Erakorralised valimised võivad tekkida ka juhul, kui põhiseaduses sätestatud korras ei õnnestu uut valitsust moodustada või Riigikogu ei suuda tähtajaks riigieelarvet vastu võtta. Näiteks näeb põhiseaduse § 119 ette erakorralised valimised juhul, kui Riigikogu ei ole kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust riigieelarvet vastu võtnud. Praeguses olukorras pole aga veel põhjust eeldada, et mõni neist stsenaariumidest realiseerub.

Kõige suurem küsimus on hoopis: mis juhtub sügisel?

Praegu ei pruugi 50 koha olemasolu koalitsioonile veel saatuslikuks saada. Kriitiliseks muutub olukord siis, kui valitsus hakkab järjest kaotama hääletusi või ei suuda leida toetust 2027. aasta riigieelarvele. Veel üks oluline tegur on see, et järgmised Riigikogu valimised on juba suhteliselt lähedal. Seetõttu tuleb kõigil erakondadel arvestada, kas praegusel hetkel on mõistlik võtta endale valitsusvastutus või hoopis oodata valimisteni.

Reformierakonna ja Eesti 200 jaoks tähendab vähemusse jäämine eelkõige seda, et iga hääl muutub senisest tähtsamaks. Üksainus koalitsioonisaadiku lahkumine või eelnõu vastu hääletamine võib nüüd otsuse saatuse määrata. Samal ajal on opositsioonil tekkinud võimalus valitsust senisest palju tugevamalt survestada. Kui opositsioon suudab 51 häält ühes küsimuses kokku saada, võib ta valitsuse sisuliselt sundseisu panna. Praeguses rahvusvahelises situatsioonis tuleb kahjuks tunnistada, et meie valitsus on nõrgestatud.