Kuhu minna Ukrainas pärast sõda?

27.09.2023 16:20
Karol Sepik
Kommentaarid
1
Foto:


Ukrainasse minnakse hetkel vaid asja pärast: abistama, et agressorriik kaotaks ja süütud võimalikult vähe kannataks. Külastaja näeb ja kogeb samas, kui ilusat maad ukrainlased kaitsevad.

Dnepri ääres laiuv Tšerkassõ linn meeletu potentsiaaliga jõeäärne kuurort. Hetkel piirdub turismindus muidugi vaid kohalike elanikega. Kõrgete mändide vahel asuv hotell Ukraina meenutab pigem hubast sanatooriumit. Korralikku, mitte mingit nõuka-aegset. Kui keldrikorruse aknaid katvaid liivakotte poleks, võiks kogu piirkonda segi ajada näiteks Laulasmaaga. Lõhnav, vaikne, ilus.

Mastaapne kindlus
Kuigi siinkirjutaja oli linnas humanitaarabi kohale viimas, leiti pisut aega ka kohalikke vaatamisväärsusi näidata. Need vaatamisväärsused lõid pehmelt öeldes pahviks! Ütleme nii, et rahuaja saabudes on, mida külastada ja kindel on soov sinna uuesti minna.
Tšerkassõ oblast on Ukraina kasakate häll. Oblasti pealinnast 60 kilomeetrit mööda Dnepri kallast allapoole asub Tšõhorõn, kus õppis ja elas legendaarne Ukraina hetman Bohdan Hmelnõtskõi.
Kuulsa ja teeneka hetmani mälestust ja pärimust silmas pidades on Tšõhõroni rajatud riiklik ajaloo- ja kultuurikaitseala. Ühtlasi on see ka koopia elamukompleksist, millises Hmelnõtskõi elas. Samas lähedal on Lossimägi, millele oli rajatud võimas kindlus. Hetkel on taastatud selle üks bastion, mis on terve Kuressaare lossi suurune, see annab aimu kogu ehitise määratust mastaabist. Jääb vaid imestada, kuidas türklased selle ära vallutasid.

Kommid, kohv ja jäätis
Väärikas ajalugu, mida muide venelased hävitada ja eitada püüavad, on igal sammul nähtav, õpitav, käega katsutav. Ühel hetkel võib see maht lausa üle koormavaks osutuda. Siis on aeg võtta väike puhkehetk. Paari tänavanurga kaugusel töötab imearmas pisike kohvik Dvi Tšašku, mille menüüs on kohv, kommid ja jäätis. Hiljem kaarti uurides selgub, et Tsõhõrõn on selliseid vahvaid paigakesi täis. undub, et kohalikele meeldib sellistes kohtades pisukesi kohvipause teha. Meeldiks ka turistidele.
Paarikümne kilomeetri jagu sisemaale sõites jätkub Ukraina suursugust ajalugu meenutavate kirikute ja mälestistega kohtumine. Ühel hetkel läheb aga kõht tühjaks ja selle vastu on ukrainlastel rohtu ja veel millist!

1100 aastat vana tamm
Külakese nimega Buda külje all asub kompleks nimega Dikii Hutir. Seal saab ööbida, süüa ja suurema seltskonnaga kas või suvepäevi pidada. Kõik on ehitatud Ukraina traditsioonilist küla silmas pidades. Ukraina küla hubasuse fenomen tuleb täies mahus ilmsiks siis kui lauale tuuakse savikausikesi aina hõrgutavamate roogadega. Sealsed metsaseentega täidetud vareenikud peaks samuti ajaloolise saavutusena märgitud saama!
Samas külakeses läheb vaid jalutuskäigu kaugusel sedavõrd huvitavaks, et nii mõnigi maailma suurlinn võib taoliste vaatamisväärsuste üle kade olla. Kohe “taga” metsas asub võimsale kasakale Maksim Zalizniakile pühendatud tamm. Puu saavutas 2010. aastal riiklikul konkursil "Ukraina rahvuspuu" 3. koha. Olles üle 1100 aasta vana, on see tamm üks Ukraina ja Euroopa vanimaid ja suuremaid puid.

Aastakümneid vankumatu poliitvang
Samast söögikohast teisele poole, üle tee jalutades võib leida kasemati* kuhu vene tsaar lukustas Ukraina viimase hetmani Petro Kalniševski. Vankumatu meelega hetman istus seal aastakümneid, mattudes iseenda rooja sisse. Kui ta lõpuks välja lasti, oli ta pimedaks jäänud, aga sitkust jagus, sest eluaastaid oli julgelt üle saja.
Just selline ongi Ukraina küladest pikitud sisemaa - hämmastava ajalooga, samas lihtne ja hubane, kuidagi kodune ning vajadusel murdumatult sitke.

 

Vaadatud 1488 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
solts ja Makron

pidasid putinigaerakõnelusi mille tulemusel jääb üle investeerida klaasitööstusse et klaasida putin lõhutud Ukraina aknad.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi