Kuidas Hiina ostis Ukrainalt lennukikandja, et teha sellest “ujuv kasiino”

Esimene Hiina lennukikandja nimega Liaoning on Nõukogude Liidu lennukikandja Varjagi moderniseeritud versioon, mis on oma nime saanud Kirde-Hiinas asuva provintsi järgi. Varjagi ostis aga Hiina Rahvavabastusarmeega lähedalt seotud ettevõtte 1998. aastal Ukrainalt, et väidetavalt teha sellest ujuv kasiino.

Kuigi aastaid kinnitas Hiina avalikult, et lennukikandjad esindavad imperialismi on kommunistlik suurriik viimastel kümnenditel oma suhtumist muutnud ning jõuliselt nii oma mere- kui ka õhuväge üles ehitanud.

Kuidas kasiinost sai osa Hiina strateegiast
Lennukikandja Varjagi omandamise lugu on põnev, sest selle asemel, et pakkuda ujuvas kasiinos maailmale meelelahutust, tutvustada oma kultuuri ja anda boonused, otsustas Hiina pingutada hoopis oma sõjalisi muskleid ja arendada välja oma sõjalist suutlikust.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel läks vana lennukikandja Varjag Ukraina valitsuse omandusse. Kuid Ukrainal ei olnud huvi ega suutlikkust laeva komplekteerida ega seda kasutusele võtta. Hiina Rahvavabastusarmee mereväe ametnikud kontrollisid laeva ja väljendasid huvi selle omandamise vastu, kuid Hiina valitsus oli Lääne reaktsiooni pärast mures ning otsustasid meelepaha vältimiseks kavaldama asuda.
Lõpuks ostis hoopis üks Hiina ärimees laeva 30 miljoni dollari eest lubades seda kasutada ujuva kasiinona. Kellel saab siis maailmas olla midagi meelelahutuse vastu?
Järgnes kaks aastat kestnud protsess, kus laev suundus aeglaselt Hiinasse. Lõpuks, 2002. aastal, saabus Varjag Hiina Daliani laevatehasesse. Ehkki algul tundus, et Varjag on lihtsalt paljuski vanaraud, mitte lennukikandja, siis pärast peaaegu kümneaastast ümberehitamist tõusis see Liaoning nime all tuhast saades taas võimekaks lennukikandjaks, mis on enamus ekspertide arvates usaldusväärsem ja märksa võimekam kui tema eelkäija poolvend Vene lennukikandja “Admiral Kuznetsov”.
Hiina jaoks oleks kogu protsessi käigus võinud aga palju asju valesti minna. Ukrainlased oleksid võinud läbirääkimiste ajal olla umbusklikumad, või oleksid võinud vanametalli eest märksa kõrgemat hinda nõuda. Uued õnnelikud laevaomanikud oleksid võinud ebaõnnestuda selle Hiinasse transportimisel ning Varjag oleks võinud teekonnal ka vabalt uppuda, mis poleks olnud sellises seisundis oleva laeva jaoks eriti ebatavaline. Lõpuks oleks Hiina võinud minna ka teed, mida enamik analüütikuid ootas ja kasutada lihtsalt Varjagi eksperimentaalse laevakerena.
Pole kahtlust, et oma lennukikandja projekteerimise ja ehitamise protsess oleks olnud teistsugune, kui hiinlastel poleks olnud ligipääsu vanale Nõukogude Liidu lennukikandjale. Kindlasti ei oleks laev juba 2012. aastaks valmis saanud. Esimese lennukikandja valmimisega viivitamine oleks lükanud aga edasi ka kõik Hiina lennukikandja omamisega seotud programmi teised elemendid.
Kuigi ka tänasel päeval on Hiina Rahvavabastusarmee sisemine bürokraatlik toimimine endiselt välismaailmale suhteliselt läbipaistmatu ja mõistatuslik, näib tõenäoline, et Liaoningi omandamine suurendas Hiinas merelennunduse organisatsioonilist usaldusväärsust. Liaoning pakkus otseteed riigi ühele olulisele sõjalisele võimele ja avas arengus uusi võimalusi, mis oleksid ilma selleta võinud avaneda alles palju hiljem.

Hiina kinnitas lõpuks oma tegelikke plaane lennukikandja ostmisel
Pärast seda kui torm veeklaasis oli aastate jooksul lõpuks vaibunud kinnitas Hiina mereväe kolonel Liang Fang 2015. aastal meedias ilmunud kuuldusi teise lennukikandja kohta öeldes, et esimese lennukikandja importimise põhjus oli see, et Hiina suudaks tulevikus ise sellise aluse ehitada. Ujuvast kasiinost oli ajaloos lõplikult saanud hoopis esimene samm Hiina mereväe jõu ja võimekuse suurendamisel.
Sellega on Hiina Ameerika Ühendriikide, Itaalia, Prantsusmaa, Venemaa, India, Brasiilia, Tai, Hollandi ja Ühendkuningriigi kõrval kümnes riik, mille mereväe koosseisu kuulub ka lennukikandja.