Lihasööja hiidpapagoi

Hiljuti jagati BBC uudisvoos põnevat arheoloogilist avastust: Uus-Meremaalt leiti huvitavad säilmed, mis kuulusid ligi meetrikõrgusele papagoile.

Kujutlege vaid – ligi puusakõrgune papagoi! Linnu muistsed säilmed leiti saareriigi lõunapoolsest regioonist Otagost, St Bathansi lähistelt.
Uudis, mis avaldati ajakirjas Biology Letters on erialainimesed õhinasse ajanud. „Maailmas pole siiani ühtegi teist hiidpapagoid leitud,” selgitab leiu teinud töörühma esindav palaetnoloog professor Trevor Worthy Austraalia Flindersi ülikoolist. „See on märgiline leid!”
Arvestades linnu hiigelmõõtmeid – 1 meeter kõrge ja ligi 7 kilo raske, oletatakse, et tegemist oli lennuvõimetu ning tõenäoliselt ka lihatoidulise liigiga. Siiani suurim teadaolev papagoi on samast piirkonnast pärit üliohustatud kakk-papagoi ehk kakaapo, kes oma iidsest sugulasest aga ligi poole tillem on. Seega on tänapäevases mõistes tegemist tõesti ülisuure linnu leiuga. Palaetnoloogid ristisid uue liigi heracles inexpectatuseks – avaldamaks austust tema erakordsele suurusele ja ilmselt ka rammule.
Tegelikult oli linnu luustik leitud juba 11 aastat tagasi, kuid toona arvati, et tegemist on kas luige või kotka luustikuga ning leid vedeles enam kui dekaadi laoruumis. Selle aasta alguses aga otsustas üks palaetnoloogide rühm selle kordus analüüsimisele võtta. Osaliselt oli siin ka fortuuna käsi mängus, sest professor Worthy tunnistas, et papagoi luud leidis juhuslikult üks tema õpilane laboris ühe uurimisprojekti tarbeks ringi tuhnides.
Linnu nokk oli nii suur, et NSW Palaetnology ülikooli teadlane Mike Archer oli sunnitud nentima: „sellega kaksas ta katki, mis aga hing ihaldas,” ja lisas, et tõenäoliselt sõi see lind lisaks tavapärasele papagoitoidule – mida me täna teame nende vahvate lindude menüüsse kuuluvat – ka veidi ootamatumaid asju, võimalik, et isegi teisi papagoisid. Professor Worthy lisas – ilmselt juba ennetades tulevasi õudusstsenaariume -, et kuna hiidpapagoil puudusid loodusikud vaenlased, siis ilmselt ei olnud tegemist agressiivse olendiga. Liha oli tema toidusedelis siiski ilmselt väga vähetähtsal kohal. „Suure tõenäosusega,” sõnas professor Worthy, „kükitas ta lihtsalt maas, tatsas ringi ja mugis peamiselt seemneid ja pähkleid.” Cantebury loodusloo muuseumi kuraator Paul Scofield, aga on valmis kihla vedama, et see lind oligi lennuvõimetu.
Hiidlindude avastamine ei ole Uus-Meremaal esmakordne sündmus – see on paik, kust leiti ka moa – tänaseks ammu välja surnud linnu – säilmed. Tolle hiiglase kõrgus oli juba ligi 3,6 meetrit. St Bathans, kust hiidpapagoi algselt leiti on piirkond, mis ongi hästi tuntud oma rikkalike Miotseeni-aegsete, ligi 23 miljonit kuni 5,3 miljonit aastat vanade, fossiilsete säilmete poolest. „Kuid väljasurnud papagoiliikidest on see küll esimene,” kuulutas professor Worthy uhkelt. „Me oleme seda fossiililadet uurinud ja seal väljakaevamisi teinud juba 20 aastat ning igal aastal jääb meile teele midagi täiesti uut – mõni seniolematu looma- või linnuliik... võib kindel olla, et sealt tuleb veel nii mõnigi põnev ja ootamatu leid. See on ülipõnev lade!” on mees ise õhinas.
Mida siis järgmiseks? Jääme huviga ootama.