Mai-Agate Väljataga on aastakümnete kaupa inimhingi õnnelikumaks verminud

2. detsembril on Eesti ühe tuntuma teadjanaise Mai-Agate Väljataga 90. sünnipäev. Nende nimekiri, kes on tema juures abi käinud saamas ja seda ka leidnud, ei mahuks selle ajakirjanumbri kaante vahele.

„Erakordne naine, sädelev hing,” hindab üks tema imetlejaid ja meenutab, kuidas Mai-Agate käed ja rahulik jutt viisid kaasa nii tema peavalud kui ka hingepiinad. „Ja tead, ta otseselt ei rääkinudki midagi sellist, mida ma poleks varem teadnud. Küsis mu tähtkuju ja kui sai teada, et Ambur, siis jutustas paar lahedat lugu, mis pidid just selle päikesemärgi kohta käima... Mul oli hea kuulata, aga meelde ei jäänud... Alles hiljem sain teada, et Väljataga on ka ise Ambur,” meenutab keskealine tallinlanna oma visiiti kuulsa ravitseja juurde. Kinnitades, et abi ta igatahes sai – hing oli rahulikum ja peavalud kadusid ka ära.

Oskab hirmud maha võtta
Sedasama hingerahu juttu on rääkinud ka teised, kes on Mai-Agate Väljatagaga kokku puutunud. Eakas daam ei kuulu kindlasti selliste sensitiivide hulka, kes püüavad midagi halba välja tuua. Pigem vastupidi – ta võtab hirmud maha ning julgustab elust rõõmu tundma.
"Küll on inimesed ikka valesti saanud aru maailma tõelisusest! Kui sa nüüd mõtled iseenda peale, siis mis sa arvad, kas sa oled oma keha või sa oled hing, kes kasutab keha? Muidugi on hing number üks, aga need, kes seda ei usu, arvavad, et nad on füüsiline keha. Siit tuleb ka see, miks meeleheitlikult tahetakse surijat elus hoida," kirjutab Mai-Agate Väljataga oma uues raamatus „Minu elu ja lugu“.
Samas kirjeldab ta ka, et on kehast väljas käinud kaks korda. „Esimest korda siis, kui mulle tehti veenilaiendite oppi, see oli 1986. aastal. Tol korral ära käies kohtusin ma oma emaga, kes oli surnud 1978. Siis ma ehmatasin küll ära, et issand, kas ma olen nüüd surnud, ja kui ma olen surnud, siis kes mu poja üles kasvatab. Poeg oli siis 14-aastane.
Niimoodi ma seal teisel pool mõtlesin. Ja siis järsku tajusin, kuidas ema tuleb seal teises reaalsuses minu kõrvale ja ütleb mulle, et sa lähed tagasi ja kasvatad ise oma lapse ülesse. Alguses ma hirmsasti tahtsin pugeda tagasi füüsilise keha sisse, aga ei saanud ega saanud kuidagi. Mulle ei olnud vaja anda palju narkoosi, ma läksin väga kergelt kehast välja. Aga kui ema ütles niimoodi, et ära muretse, sa lähed tagasi, kasvatad ise oma lapse üles, siis ma rahunesin maha. See oli üks esimesi kogemusi, et inimene on alles ka siis, kui ta kehast välja läheb.
Mina ütlen, et inimene läheb kehast välja, teised ütlevad, et ta sureb ära. Mul on praeguseks juba väga palju neid kogemusi, kus ma suhtlen nende inimestega, kes on ammu kehast välja läinud. Need teisel pool olijad on mind ikka korralikult õpetanud uskuma elu seal teisel pool. Elul ei ole kunagi lõppu.
Seal teisel pool ei ole inimene sellise kuju ja välimusega, nagu me siin maises elus teda tunneme. Ma lihtsalt tajusin seda, et ema on olemas. Ma ei näinud teda enda ees, vaid tunnetasin, et ta on mu kõrval, ja teadsin, kes ta on. Seal ei teki iialgi seda kahtlust, et kas see on ikka tõelisus. Sa raudselt tead, et ta on olemas.
Väljaspool füüsilist keha ei ole tundeid. Väljaspool on kõik tasakaalus, seal oled kõiketeadja ja kui sa koged siin füüsilises kehas olles kasvõi viis sekundit kõiketeadmist, siis sa ei ole enam kunagi endine.”

Küsi ja sulle antakse
Surmahirmu kõrval hirmutab inimesi sageli ka vaesus. Või siis see, et ei suuda endale ja oma lähedastele kõike vajalikku hankida, justkui veaks kedagi alt, kes sinust sõltub...
Mai-Agate raamat avaneb otsekui nõiaväel õigest kohast ning annab vastuse: „Kui sa saad sellest aru, kuidas asjad käivad, siis sa ei muretse enam. Kui sul on vaja midagi siin elus, näiteks teenida teataval viisil, et elada normaalset elu, ja sa selle pärast ei muretse, sest tead, et su eest kantakse alati hoolt, siis tulevad kõik asjad nagu iseenesest. Ei jõua ära imestada, et näe, ja tuligi...”
Ka temal endal on palju selliseid kogemusi, kus oma soovi sõnastamisest piisas, et see täituma hakkaks.
„Läheme tagasi sinna aega, kus ma veel ei teadnud, mida ma tegema hakkan. Inimesed lihtsalt hakkasid ilmuma minu ellu. Näiteks minu Egiptuse-aegne ema ilmus mu ellu siis, kui mul oli vaja ida meditsiini venekeelset õpperaamatut. Eesti keeles seda ei olnudki. Ja see raamat ilmus minu lauale, kuigi see oli Teaduste Akadeemia raamatukogu salastatud osakonnas, sest kõik need vaimsed asjad ei olnud avalikud.
Keegi kirjutas mulle pisikese kirja, et mine sinna Teaduste Akadeemia raamatukogusse ja anna see kiri sekretäri kätte. Aga ise ära loe. Andsin kirjakese sekretäri kätte, sekretär tõusis püsti, käis kuskil ära, keegi naine tuli tagant ette, võttis selle kirja ja kolmas naine tõi mulle selle raamatu tingimusega, et pean kahe nädala pärast tagasi tooma. Passi pidin tagatiseks sinna jätma. Kaks nädalat istusin öösiti üleval ja kirjutasin selle raamatu endale ümber.
Keegi tuli Kanadast ja tõi materjale, et saaksin õppida mõistma idamaist tervendamise tarkust. Praktilist massaaži tegemist õpetasid kaks Kiievi arsti. Kõik asjad jooksid ise sülle. Ja siis inimene teebki täpselt kõike seda, mis talle sülle jookseb, sellepärast et nii on ette nähtud,” meenutab Mai-Agate Väljataga.

Õpetajad ja juhendajad eluteel
„Kõik inimesed, keda eluteel kohtame, on omamoodi õpetajad ja juhendajad. Luule Viilma kohta võin isegi öelda, et ta oli mu parim semu. Meie arusaamad maailmast klappisid suurepäraselt ja me rändasime mööda Eestimaa paiku, vestlesime inimestega ja pidasime loenguid. Kolmandaks kambajõmmiks oli Sirje-nimeline naine, kunstnik ja tugeva inimkeha tunnetamisoskusega. Lisaks oli veel Sirje Gabriel. Tema käis Moskvas ja tõi sealt inimkeha energiate tasakaalustamise aparaadi, mida kasutati kosmonautikas. Aparaadi kasutaja Sirje Gabriel ja Luule Viilma surid sarnaselt. Mõlemal lakkas veri järsku hüübimast ja nad jooksid lihtsalt verest tühjaks – Sirjel oli emakaoperatsioon ja Luule sai vigastada autoavariis. Pole mõtet ohkida, et miks nii vara jne. Universumil on omad plaanid ja inimene ei saa seda muuta, vaid ainult vastu võtta. Need kolm naist on mind tugevalt puudutanud ja ma olen neile tänulik. Tegelikult on asjad nii, et meid puudutavad kõik ja meie puudutame kõiki. Ja olgu puudutus positiivne või negatiivne, tema eesmärk on alati arendada sinu hinge.
Kui sa usaldad kõrgemaid jõude, siis nad ei jäta sind mitte iialgi mitte kuskil hätta, sest nad tahavad, et sa areneksid. Sul on alati kõik olemas, mida sa eluks vajad, ja see teeb elu nii kergeks. Mõnikord mõtlen: issand jumal, mul polegi eesmärki... Aga tegelikult on suur eesmärk – anda seda teadmist teistele edasi,” arutleb Mai-Agate Väljataga oma raamatus.

Kuidas hirmud ringi teha
Oma eelmises raamatus „Uue ajastu algus” jagab Mai-Agate Väljataga palju häid soovitusi, kuidas alates tänasest elada palju rahulikumat ja õnnelikumat elu. Raamatu ilmumise järel ütles ta, et seda võib avada ükskõik kuskohalt, aga soovitav oleks mitte järjest kaanest kaaneni läbi lugeda – siis saab infot liiga palju ja seda ei jõuta läbi tunnetada ning kasutusele võtta.
„Vaata enda sisse ja katsu aru saada, mis tunded sinus on. On sul näiteks hirm koroona ees? Tee see ringi. Ütle endale: "Mina kogen praegu hirmutunnet koroona ees". Mida rohkem sa kardad, seda kindlamini sa selle oma reaalsusesse tõmbad. Hirmutunne millegi ees tõmbab ligi just seda, mida sa kardad. Seda seadust ei ole mina välja mõelnud, see on universumi energeetika seadus ja see töötab suurepäraselt.
Inimesed ei usu, et see nii töötab. Nad arvavad, et selleks, et midagi saada, nad peavad hirmsasti rügama, eesmärki meeles pidama ja midagi kole palju tegema, ja teised veel peaksid neid aitama ka. See ei tööta nii. Kallid inimesed, istuge rahulikult maha, rahunege maha ja küsige enda käest, mis teile meeldib. Mis on see asi, milline inimene, missugune olukord teile meeldib ja kujutlege seda tegelast enda ellu.
Võtame sellise näite. Ütleme, et kodus on alalõpmata üks suur madin ja õiendamine. Öelge endale: "Mulle meeldib rahu." Ja siis käituge selle rahu seisukohalt, et ise ei küta üles ebameeldivusi ja rahutust ning hakkate ise enda sees tundma rahulik olemist. Peagi märkategi, et olukord muutub rahulikuks. Ja siis küsige enda käest, et mis see on, mida te vajate. Võibolla ongi nii, et te lausa vajate seda rahu selleks, et ennast hästi tunda. Võib-olla teile ei sobi kära ja te tahate olla ka seltskonnas, kus austatakse teie soovi rahu ja vaikuse suhtes. Ja kui nüüd juhtuvad kokku kaks niisugust asja, et mulle meeldib rahu ja ma vajan rahu ning te hoiate oma tähelepanu nendel asjadel, siis te saategi selle,” on teadjanaine kogenud.

Käia oma saatuse rada mööda
„Universum on teinud niimoodi, et igaühel on oma saatus ja kui inimene saab käia oma saatuse rada pidi, siis tal lähevad kõik asjad hästi. See on siis, kui ta teeb täpselt seda, mis talle meeldib. Aga paljud kardavad teha seda, mis neile meeldib. Inimestel on hirm, et teised naeravad neid välja. See tähendab, et inimestel, kes veel enda sisse ei vaata, on komme teisi kritiseerida. Siis see on peaaegu sama, kui sa kritiseeriks iseennast, sest see kriitika tunne on ju sinu sees. See ei ole selle inimese sees, keda sa kritiseerid. See, mis on sinu sees kriitikana, teise mahategemisena, vihkamisena, see lõhub sind ennast. Seega, kui sa kritiseerid kedagi, siis mõtle selle peale, et sa tegelikult kritiseerid iseennast.
Kasutage peegelefekti. Minge peegli ette, vaadake ennast pealaest jalatallani ja mõelge, kas te sallite seda tegelast, kes teile sealt vastu vaatab. Kui nüüd juhtub, et te ei salli tegelikult seda vastu vaatavat tegelast, et see on nii kole, vana, kortsus, paks või vastupidi – liiga kõhn, liiga lühike või pikk... siis just nii te ennast tunnetegi, et teid ei sallita. See, kuidas te endasse suhtute, kas armastusega, kas lugupidamisega või endaga rahulolemisega, niimoodi suhtub teisse ka maailm teie ümber. Kui tahate ennast tunda õnnelikuna teiste hulgas, siis peate alustama iseendast. Te peate iseennast vastu võtma sellisena, nagu te olete, vaatama ennast peeglist ja leppima kõige sellega, mida te sealt näete. Ega see ei olegi kerge. Siin on harjutamise aspekt väga oluline, see loob selle, mida sa tahad saavutada...” jagab Mai-Agate Väljataga oma teadmisi.
Kuidas on? Kas proovid juba täna? Kaotada pole ju midagi peale oma hirmude ja komplekside...