Malle Pärn: „Mu elu on täis imesid!”

Näitleja ja poliitik Malle Pärn tunnistab, et on teinud mõnikord valesid valikuid ning kartnud seda, mida pole põhjust karta.

Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Oh, eks neid unistamisi oli mitmeid, balletitantsijast ja õpetajast kuni arsti ja kirikuõpetajani.
Tollal ei olnud veel moes unistada lihtsalt kuulsaks saamisest või mingi tähtsa ameti pidamisest.
Ka mitte rikkaks saamisest – olin ju ikka maatüdruk, ja elu sisuks oli kasulik tegevus. Töö, mis on ühiskonnale vajalik ja endale meeldiv.

Millised ameteid olete oma senise elu jooksul pidanud?
Neid on päris mitmeid, aga nad on enamasti ikka vaimsed tegevused. Olen olnud näitleja, lavakõne õpetaja estraadistuudios ja televisioonis, lavastaja harrastusteatris, inglise keele õpetaja põhikoolis, näiteringi juhendaja keskkoolis, Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni mittekoosseisuline autor, (mida koosseisulised omavahel nimetasid VVA – "väärtuslik välisautor"), tollal kasutati päris palju inimesi, kes ei töötanud päevast päeva raadios või televisioonis, kellega koostöös raadio- või teletoimetajad tegid saateid, mis rikastasid programmi. Aga kooliajal töötasin ma natuke aega näiteks Tartu Pesumajas, triikides kalandril pestud pesu, ühe suve Tartu Ujulas riietuskabiinide hooldajana, ja ühe aasta Tartu Aparaaditehases, kus omandasin viienda kategooria maalri kvalifikatsiooni ja värvisin pulverisaatoriga metallist igasuguseid aparaadidetaile. Mul olid seal väga toredad kolleegid. Olen asendanud kirikuõpetajaid jumalateenistustel, viinud läbi kiriklikke matuseid, tegutsenud tõlgina teoloogilistel loengutel ja kiriku väliskülaliste vastuvõtmisel. Olen inglise keelest tõlkinud näidendeid, muinasjutte ja ka mitu raamatut.

Millised on põnevaimad seigad teie senisest elust?
Ma võin öelda, et mu elu on üleni täis imesid. Kas just müstilisi, ma ei tea. Näiteks, aastaid tagasi lavastasin Avinurme Suveteatris vabaõhutükki, komöödiat "Puhkepäev", ja meil tekkis sisekonflikt, nii et poole pealt kaotasime peaosalise. Järgmisse proovi olin kutsunud kunstniku, et ta aitaks lavakujundust teha. Siis selguski, et peaosaline enam ei tule, ja olime täiesti ummikus. See kunstnik siis pakkus, et ta aitab meil proovi ära teha, loeb selle peaosalise teksti meile vastu. Noh, selgus, et ta oli imeliselt ideaalne sellesse rolli, et ta oli ka enne näitemängu teinud, täiesti professionaalsel tasemel. See oli Aimar Rolf, kes tollal töötas Avinurme Gümnaasiumis kunstiõpetajana. Ta oli väga-väga naljakas, täiesti fantastiline!
Imeline oli ka mu ameeriklasest sõbra leidmise lugu. 1989. aastal võttis Suure-Jaani pastor Heino Nurk mind kaasa Ameerikasse, sõidu maksis kinni sõsarkirik Chicagos. Reisisime seal mitmes linnas, ja San Diegos võõrustas meid Barbara Hinton, kellest sai mu elu parim sõber, meie sõprus kestis 20 aastat, kuni tema surmani. Ta aitas mind tohutult, toetas ka materiaalselt, kui mul oli raske periood, ja korraldas mulle mitmeid reise Ameerikasse. Kuus kuud elasime tema  juures koos tütrega, ja tütar käis Ameerikas koolis. Müstika! Me olime nagu õed. Ja ometi oli see justkui juhuslik kohtumine...

Millised on teie huvialad?
Ma olen palju pildistanud, loodust, kirikuid, huvitavaid inimesi, oma tütart ja lapselapsi. Ma loen palju. Keeled on mind alati huvitanud, kunagi, kui Eurovisioon oli veel päriselt lauluvõistlus, nautisin õhinal soome televisiooni kaudu neid võistlusi, kus iga laulja laulis oma keeles ja oma rahvuse meelsuses. See oli imeline! Too ühiskatel, kus praegu kõigist rahvustest tahetakse täiesti kõlbmatut segasuppi keeta, on õõvastav ja kuritegelik.
Loen pidevalt Tervendajat, olen väga huvitatud rahvameditsiinist, eelmisel sügisel otsisin abi hiina ravikeskusest, sest "lääne meditsiin" oli minu ees "jõuetu". Uuriti ja uuriti, ja midagi ei leitud, aga minul oli halb olla. Hiina teesegud ja massaažid aitasid mind.

Kuidas on teil lood ennetega? Kas olete negatiivse eelaimduse pärast midagi tegemata jätnud või teisiti teha otsustanud?
Mul on vist pigem nii olnud, et ma jätan juba mõne plaani kohe alguses kõrvale, kui mul on selle suhtes halb tunne. Hilisemat ümbermõtlemist ma nagu ei mäleta. Mul on olnud vastupidi, olen kartnud, et midagi juhtub, et olen teinud saatusliku vea, aga ei juhtu. Mul olid kord mu ema ja tütar estraadi väljasõidul kaasas, sest meil elasid sugulased seal, kus meil kontsert oli, ja tee oli kohutavalt libe, nii ma siis soovitasin neil ööseks sugulaste juurde jääda, sest kartsin, et buss võib avarii teha. Nad tulid hommikul rongiga koju, aga jaamas rongi oodates mu tütar külmetas ja jäi haigeks, meie buss aga jõudis õnnelikult kohale.
Olen vahel elus valesid otsuseid teinud, valinud just selle, mis on toonud kaasa midagi halba ja kartnud seda, mida pole olnud põhjust karta.
Minu "selgeltnägemine" piirdub rohkem selle maailmaga, mitte teispoolsesga: ma oskan tõe ja vale vahel vahet teha. Ma näen, kui näiteks poliitikas tehakse valesid otsuseid ja valetatakse rahvale. Ma näen alatust. Ma suudan nähtusi ja sõnu ja tegusid analüüsida, näha seoseid põhjuse ja tagajärje vahel. Eks seegi ole omamoodi müstiline, eriti praegu, kus nii paljud inimesed ei näi üldse taipavat, mida nad teevad või mida toetavad.

On ehk olnud ka nii, et selgelt nähtud unenägu ilmsi kuidagi on täide läinud?
Jah, üks kord oli see eriti selge. Ma nägin unes täpselt seda, mis juhtus siis, kui ma ärkasin.
Ärkasin selle peale, et mu ema tuli uksest sisse ja ütles: "Tule üles, isal on halb." Me elasime ühes nelja korteriga majas, isa ja ema elasid üleval, mina all korteris. Ja ma ütlesin vapustatult:
"Miks ma ometi kohe ei läinud, kui ta kutsus?"
Küsisin emalt, kas ta käis mind ka enne kutsumas, ema ütles, et ei käinud. Järelikult olin ma täpselt seda unes näinud, et ema tuli uksest sisse ja kutsus mind üles. Täpselt nii, nagu ta tegi. Mu isa suri sel ööl.

Mida arvate müstikast? Kas teie elus on olnud midagi müstilist?
Teatud mõttes on ju terve meie elu müstiline. See, et ma sündisin maailma ühe väikese tüdrukuna, kellest kasvas ja arenes niisugune inimene, nagu ma olen, sellise organismiga, sellise vaimsusega ja sellise hingega, eks see ole ju müstiline?
Ja terve ristiusk on müstiline. Piibel on täis müstikat. Ja ma usun ju seda, mitte sellepärast, et see on kergesti usutav, vaid sellepärast, et enne mind on olnud nii palju tarku inimesi, kes on seda uskunud. Ja need, kes selle on kirja pannud, on neid müstilisi lugusid pealt näinud või on pealtnägijad neile neid lugusid jutustanud.
Müstikal on palju erinevaid vorme. Miks ma peaksin arvama, et see inimene valetab, kes ütleb, et ta näiteks näeb inimest ümbritsevat aurat? Miks ta peaks valetama? Ma usun, et inimesel on aura. Tõsi, kindlasti on ka neid, kes valetavad end eriliste võimetega inimesteks, aga on ju päriselt väga palju väga eriliste võimetega inimesi? Miks ma peaksin nendes kahtlema?
Ja veel, kõige müstilisem on see, et nii paljud inimesed oleksid nagu kaotanud mõtlemisvõime, terve mõistuse, reaalsustaju, ja lähevad kaasa igasugu hullumeelsete teooriatega, sõdivad loomuliku inimlikkuse vastu, ja sõimavad neid, kes seda inimlikkust kaitsta ja alles hoida püüavad. Nagu oleks mingid tulnukad inimeste kehad üle võtnud, selleks et inimsugu maa peal hävitada...

UFOdesse usute?
Ma ei tegele selle teemaga, see jääb minu vaimsest "haardeulatusest" välja, see ei ole minu teema. Aga kui inimesed on neid näinud, miks ma peaksin siis nende lugudes kahtlema? Kosmos ju eksisteerib! See on tohutu, me ei tea, mis seal kõik olla võib.
Ma tahan tegelda maapealsete asjadega, inimestega, eluga. Maapealse "müstikaga". Ausalt, ma natuke kardan seda "üle piiri" minekut. Ma näiteks ei taha tegelda mingite "rännakutega" ega surnutega suhtlemistega, kehaväliste kogemustega ja nii edasi. See lihtsalt hirmutab mind.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja suveks?
Mul ei ole plaane, elan päev korraga. Püüan võimalikult palju õnnelik olla, sest (eriti) minu eas on iga uus päev nagu suur kingitus. Elus on nii palju ilusat, ja see kõik on tasuta! Ja ma tahan seda maksimaalselt nautida. Suvi on imeline, loodus pakatab energiast! Ma ju ei tea, kui palju mulle veel neid päevi siin on antud.

Plaanid kaugemaks tulevikuks?
Ei ole olemas. Koroona lõi kõik planeerimised segamini, me ei tea ju enam, mida tulevik toob.
Hea meelega planeeriksin sügiseks mõne Vahemere saare reisi, aga äkki pannakse meid jälle nägupidi mähkmetesse ja passe näitama?
Olen neljaks aastaks Tartu linnavolikogu liige (EKRE), pean jälgima seda, mida linna (reformierakondlik) valitsus teeb, ja seal, teate, küll ei ole midagi müstilist. Seal on kõik liigagi materialistlik, ja kahjuks ei taha need kõrged ülemused eriti tavaliste inimestega arvestada, neil on omad "toiduahelad", nende stammvalijad, kelle heaolu eest nad kenasti hoolitsevad. Meie, opositsioonis, saame neile selle tegevuse ainult natuke ebamugavamaks teha, takistada seda ei saa, see on nagu teerull. Ja me saame avalikustada nende valesid valikuid.

Soovite ehk midagi ka südamelt ära öelda?
Me elame väga raskel ajal, meid jaotatakse vastandlikesse gruppidesse ja aetakse omavahel tülli. Eesti riigi ja rahva tulevik on rohkem ohus kui kunagi varem. Venestamine, mille me suutsime mõneks ajaks seisma panna, on saanud uue hoo, ja näib, et seda ei suuda enam miski pidurdada. Nutma ajab.
Ma tahaksin, et tervemõistuslik osa eesti rahvast oleks julgem ja ühtehoidvam, ning et ülejäänud rahvas usuks neid, mitte valetavat ajakirjandust ja omakasupüüdlikke brüsselimeelseid marionettpoliitikuid.
Tahaksin, et see suurem osa rahvast, kes vaid passiivselt omavahel valitsuse rahvavaenulikku tegevust kiruvad, ka ühineks tervemõistusliku vastupanuliikumisega, et nad aru saaksid, kes on nende poolel, et nad ei sõdiks nende vastu, kes teevad kõik selleks, et Eesti riiki, rahvast ning eesti keelt ja kultuuri alles hoida.
Kõik, mida me teeme, tuleb meile endile kätte tagasi, ja palju suuremalt. Ka see on müstika: mitte keegi, kes teeb kurja, ei jää tegelikult karistusest ilma.
Ja karistajaks ei ole mitte Jumal, vaid inimene ise oma tegevusega kutsub esile karistuse, see on looduse seadus. Jah, ka see on müstika.