Meesõpetaja kurdab: kohe algab jälle minu suguline ahistamine!

„Töö koolis ei ole tegelikult hullult raske. Aga on hirmus tüütu, kui kogu aeg juhitakse tähelepanu mu soole,” räägib võõrkeeleõpetaja Aivar.

Aivar on filooog, kes kõigepealt sattus kooli praktikale, siis aga hakkas see töö talle meeldima ning praegu on algamas juba neljas aasta jütsidele grammatika ja lugemise-kirjutamise õpetamist.

„Loomulikult olen ma nõus koos kolleegidega barrikaadidele minema selle nimel, et õpetajad suuremat palka saaks,” naerab Aivar. „Ehkki töötama olen nõus ka selle palga eest. Mulle meeldib mu töö, meeldib pikk suvepuhkus ja meeldib see, et õpetajal endal ei saa õppimine kunagi otsa. Sellist asja, et nüüd enam juurde ei õpi, vaid rühin kõrge eani üht ja sama teha, ma küll oma ellu ei tahaks.”

Aivarile meeldivad ka lapsed. „Loomulikult on mõned andekad ja mõned väga andekad, aga tööd tuleb teha kõigiga. Ja kui kohelda õpilasi lugupidavalt, vastavad nad samaga, nii et ega ma ei kaeba küll,” räägib mees.

Mikroskoobi all

Küll aga segab teda koolielus hoopis muu. Nimelt see, et igal pool rõhutatakse tema sugu. „Ma arvan, et sellest on natuke raske aru saada, kui ise kokku pole puutunud,” mõtiskleb Aivar. „Ma olen tavaline mees, oma sooga rahul ja absoluutne hetero. Kui minu kohta öeldakse mees, siis see on normaalne. Aga kui minust rääkides alati rõhutakse, et „see on meil see meesõpetaja”, siis mul on tibake imelik tunne. Eriti kui see rõhutamine on sellise intonatsiooniga, et vaimusilmas näen minu suunas küünitavat kaardikeppi või siis mikroskoopi. Et vaadake nüüd hoolega, see ongi meesõpetaja...”

Tegelikult on samas koolis, kus Aivar töötab, mehed ka kehalise kasvatuse ja tööõpetuse õpetajad. Nemad aga on peamiselt „oma mängumaadel” ja õpetajate toast astuvad läbi harva.

Aivarile aga meeldib vahetunnis teed või kohvi juua ja tegelikult ka kolleegidega juttu ajada. „Kus mujal need kooliuudised liiguvad,” muigab ta. „Ehkki vahepeal on täpselt see tunne, et ma lähen ja küsin tööõpetusklassist või spordisaali juurest poliitilist varjupaika.”

Mikroskoobi all olevat tundis Aivar end kohe kooli sattudes, sest alailma küsis keegi vanematest kolleegidest emalikul toonil, et kuidas meesterahvas end ka koolis tunneb. „Ja taga hullem, filoloogist kolleeg, keda pidasin oma suureks eeskujuks, küsis nunnutavalt, et „kas meesõpetajal pruut ka juba on...?” Kurat, see on juba nagu mingi onu Heino naisvariant,” turtsub Aivar.

Sina kui mees...

Mis siis ikkagi toimub? Naised teevad liiga? Ilmselt aimub siinkirjutaja küsimusest veidi irooniat, sest Aivar hakkab südamest naerma.

„Tead, teevad jah,” ütleb ta. Ja proovib seletada. „Õpetajate toas tekib alati mitu väikest seltskonda. Ja ikka kostab siit või sealt kiljatus või susin, et oih! ärme sellest praegu räägi, meil on siin meesterahvas... No ütle, mis ma tegema peaks? Vabandama ja välja astuma? Tahaks nagu oma kohvi ära juua ja omi jutte ajada... Või siis tuleb keegi õpetajatest, et Aivar, sina kui mees, mis sa sellest arvad...Kindlasti ma arvan, aga kas just „kui mees”, ikka rohkem nagu mina ise. Ma küll ei tunne, et,minu kätte oleks usaldatud meessoo arvamus- ja tõemonopol, et meeste nimel sõna võtta,” arutleb Aivar. „Kui see „sina kui mees” kõlaks vahetevahel, oleks piinlik viriseda, aga ma kuulen seda koolipäeva jooksul kolleegidelt viis-kuus korda. Ja see on ikka armetult tüütu!”

Meessoo esindajana peab Aivaril igal hommikul enne kaheksat olema valmis läbimõeldud arvamus kõige kohta, mis päevapoliitikas esile on kerkimas. „Las meesterahvas ütleb ka sõna sekka,” kõlab varem või hiljem arvamus mõnelt tublilt naiskolleegilt. „Ja täitsa sõltumata sellest, et mul parajasti suu kommi täis on,” ütleb Aivar.

Sugu varjutab hariduse

Aivar räägib, et teab küll, et ega daamid seda kõike halvasti ei mõtle. Aga samas tundub talle, et nood sel teemal eriti ei mõtlegi...

„Ma tahaks, et kui mind tunnustatakse, siis mu hariduse ja õpetajaomaduste pärast, mitte et „Ah, mis Aivaril viga tunnis korda hoida, ta on ju mees!” Kord tunnis ei tule ju sellest, ma näen vaeva sellega, et hoida oma tunnid huvitavad ja leida lastele jõukohaseid tegevusi ja lasta neil rääkida ja... Ma olen oma pedagoogiliste oskuste arendamisega palju tööd teinud ja teen edaspidigi, meheks või naiseks olemisega pole siin mingit pistmist.”

Aivar kinnitab, et on hakanud aru saama naistest, kes n-ö meestealadel läbi tahavad lüüa. „Huvitav, kas nad puutuvad selle soo rõhutamisega sama palju kokku kui mina,” küsib mees mõtlikult. Nii lähebki Aivar uuele kooliaastale vastu vastandlike tunnetega. Töö algus teeb rõõmu, aga kolleegide ees on kerge kõhedus nahavahel – küllap hakkab jälle „sina-kui-mees”-jutt pihta.