„Miks te, eestlased, venelasi ei salli?”
Viibisin Nõukogude Liidu juhtvõimuorganite poolt ülekuulatavana Moskvas 7. augustil 1991 ja loodan, et olen osaline selles, et Eesti taasiseseisvumine toimus verevalamiseta.
20. augustil k.a. toimus Tallinnas, Teletorni kinosaalis Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi korraldusel konverents teemal 19.-20. augustil 1991. aastal Moskvas toimunud putši kohta. Konverentsi austasid oma ettekannetega EV peaminister Jüri Ratas ja riigikogu juhataja 1. asetäitja Enn Eesmaa. Konverentsile esinema oli kutsutud ka ka mind.
Konverentsi toimumisest ei olnud meedias sõnagi. Nüüd võib sellest aru saada nii, et see konverents ei meeldinud president Kersti Kaljulaiule ja riigikogu esimehele Eiki Nestorile. Aga ilma nende inimesteta, kes osalesid sellel konverentsil, ei oleks nad saanud olla oma kõrgetel ametipostidel...
Ärevad ajad ja vägivald
Räägin väga lühidalt sellest, kuidas mina aitasin 7. augustil 91.aastal, st enne Moskvas toimunud putši, arvatavasti, ära hoida verevalamist Eestis, mis tegelikult kujutab aga endast üht ajaloolist ülekuulamise lugu.
Ajad olid väga ärevad. 11.-13. jaanuaril 1991 toimus Vilniuse teletorni juures vägivald, kus sai surma 14 inimest ja üle 1000 inimese haavata. 20. jaanuaril 1991 toimus Riia kesklinnas verevalamine.
Endine NSVL siseministri asetäitja, Siseministeeriumi Uurimise Peavalitsuse ülem, kindralleitnant Vitali Sidorov (1933) organiseeris ja viis läbi 7. augustil 1991 töökoosoleku kõikide NSVL Siseministeeriumi ja liiduvabariikide uurimisaparaatide juhtidega. Ja ta lisab, et sellist esinduslikku kokkutulekut tol ajal ei oleks olnud võimeline tegema isegi NSVL president.
Eesti siseminister Olev Laanjärv (1942-2007), kes oli olnud Rahvarinde aktiivne tegelane, tegi minule ettepaneku sõita 7. augustil 1991 Moskvasse nimetatud NSVL Siseministeeriumi kolleegiumile, kus tuli arutusele kuritegevusega ja uurimistööga seonduvaid küsimusi. Minul oli selleks koostatud vastavasisuline ettekanne. Kuritegevuse tase oli siis meil väga kõrge, uurimistöö lonkas. Tuleb öelda, et kogu meie justiitssüsteem oli kuidagi hajali ja mitte eriti töövõimeline. Praktiliselt puudusid üldistused, kuna siseministeeriumi staap oli likvideeritud. Kuna uurijad on siiski kõige haritumad tegelased justiitssüsteemis võrreldes operatiivtöötajatega, siis oli ka täiesti loomulik, et uurimisjuhtidelt saadakse kõige paremini teada, milline oli kuritegevuse seisund ning kuritegude uurimise tase.
Moskva rong ja ministriamet
Tegelikult ma pidin Moskvas olema juba 6. augustil, kuna sama päeva õhtul pidin olema üks esinejatest Moskva 1 telekanalil. Leppisime O. Laanjärvega kokku, et ma 6. augustiks Moskvasse ei sõida, kuna ei olnud selge, mida ma pean seal rääkima või õigemini, millistele küsimustele vastama.
O. Laanjärvega ma sain hästi läbi ja nn Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses sai ta 17. aprillil 1990 siseministriks. V peaministri E. Savisaare valitsuse ehk nn Rahvarinde Valitsuse (olin ka ise Rahvarinde aktiivne liige ja ka I volikogu liige, 1988) vastaspool, nn isamaaline seltskond, eesotsas Tunne Kelamiga (täna Europarlamendi liige, sünd. 1936), soovitasid omalt poolt ainult mind Savisaare valitsusse minema – nimelt siseministrina.
Mina aga loobusin sellest O. Laanjärve kasuks, kuna tema oli pärit töölisperekonnast, mina aga kodanliku natsionalisti poeg.
Olgu öeldud, et kirjutasin O. Laanjärvele tema poolt riigikogus ettekantava kõne teksti. Ma täpselt ei tea, kui palju ta seda kasutas (Laanjärv oli ise ka kirjamees) ning andsin talle Riigikogus ettekantava teksti eelmisel õhtul üle.
Ootamatu provokatiivne küsimus
Mulle tuli Moskva rongijaama vastu üks polkovniku auastmes ohvitser ja viis mind autoga kohe NSVL Siseministeeriumi. Seal mind juba oodati... Nagu kirjutab V. Sidorov, olid sinna kutsutud NSVL Presidendi aparaadi, Ülemnõukogu Presiidiumi, Ministrite Nõukogu, Ülemkohtu ja NSV Liidu Prokuratuuri juhtivad töötajad. NSV Liidu siseminister armeekindral, endine Läti NSV kompartei I sekretär Boriss Pugo (rahvuselt lätlane, 1937-1991, laskis putšijärgselt enda ja oma abikaasa maha, juhul kui see vastab tõele), olevat olnud puhkusel.
Siis tõusis püsti halli peaga intelligentse välimusega mees ja tutvustas mind, et see mees on tänasele kolleegiumile kutsutud uurimistööga tegelev Eesti esindaja, õigusteaduse kandidaat Ando Augusti p. Leps. Ja siis ta küsis minu käest, et miks ma ei tulnud eile kohale, st 6. augustil ja ei võtnud osa Moskva 1 programmi telesaatest, kus ma pidin osalema? Vastasin, et rongiühendus Moskvaga on halb ja seepärast otsustasin mitte tulla.
Teine küsimus oli aga järsk. Miks te, eestlased, ei salli venelasi? Vastasin rahulikult (pean ütlema, et seekord minu vene keel tuli päris hästi välja, olgugi et närvipinge oli parasjagu olemas), et venelased on Eestis elanud sajandite vältel nii nagu sakslased, rootslased, juudid jt rahvused, siis kui me olime tsaari-Venemaa üks osa. Peale selle on Peipsi järve äärsetel aladel elanud sajandeid vene vanausulised, kes põgenesid usulise tagakiusamise pärast meie aladele, ning meil ei ole olnud omavahelisi märkimisväärseid arusaamatusi. Isegi siis mitte, kui N Liidu idaalade vaestest oblastitest toodi meile tohutu hulk töökäsi, eriti just tööstuse arendamiseks ja suurendamiseks, kuna siin oli olemas palju tööstushooneid, näiteks Narvas Kreenholmi vabrikute, Tallinnas Lämmastikuväetise tehase, Dvigateli, Ilmarise jt suured hooned, mis on pärit juba tsaari ajast.
Edasi ma rääkisin sellest, et viimasel ajal on siiski tekkinud väga ohtlikud pinged eestlaste ja eriti nõukogude piirivalveväelaste vahel. Ja tõin näite 8. augustil 1976. aastal Letipeal toimunud tragöödiast, kus vabariiklikul gaasitöötajate kokkutulekul, mis asus tollal piiritsooni lähedal, purjus piirivalvur tulistas surnuks 6 ja haavas 18 kokkutulekust osavõtjat. Lisaks purjus tulistaja tulistas rindu ka üht teda takistama tulnud piirivalvurit, kes hiljem haiglas suri. Laskja ise pani toime enesetapu. Piirivalvesalga kohalik ülem tegi ilmselt vastutust kartes samuti enesetapu. Teated sellest koletust kuriteost levis kohe Soome ja sealt kogu maailma.
Teisena ma tõin järgmise näite, kus võimud, st kompartei koos võimustruktuuride tegelastega ülikoolilinnas Tartus, Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi Tartu rahu üritustel 2. veebruaril 1988. aastal, ajasid koertega laiali isamaaliste tegelaste ja üliõpilaste poolt organiseeritud miitingu, kus aktiivset osa olevat mänginud Tartu rajoonikomitee vastutav töötaja, hiljem EV peaminister Andrus Ansip (1956-), kes on täna Brüsselis Euroopa komisjoni digitaalse ühisturu asepresident. Ansip olevat öelnud tollasele Tartu Rajooni Täitevkomitee esimehele Robert Närskale, et miks miilits ei ässitanud kohe verekoeri tudengite kallale, ja lisanud, et keda koer on korra hammustanud, see enam tänavale ei tule...
Suurte riikide mängud
Kui minu ülekuulamine oli lõppenud, tõusis M. Gorbatšovi jõustruktuuride nõunik üles ja ütles, et sm. Lepsi vastused rahuldavad teda täielikult, kuna ta andis tõetruu pildi poliitilisest olukorrast Eestis. Ja minu arvates teatud üllatusena, ta teatas kogu seltskonnale, et nädal aega tagasi ta tuli Eestist ja seetõttu ta võib kinnitada sm. Lepsi sõnu.
Kogu selle jutu juures tekib vähemalt neli olulist küsimust. Esiteks: Kas see seltskond, kes mind Moskvas üle kuulas, teadis, et putś on tulemas? Arvatavasti ei teadnud. Kuid nagu ikka, keegi võis ka teada. Teiseks: Miks oli just mind välja valitud selleks, Euroopa lähiajaloos, üheks kõige suurema seltskonnaga ülekuulatavaks isikuks? Kas seepärast, et taheti saada tõetruud pilti Eestis toimuvast? Arvatavasti mitte. Kolmandaks: Minu ülekuulamise eesmärk oli palju tähtsam - veenda kohalekutsutud N Liidu kõige kõrgemaid parlamendi ja valitsuse liikmeid ning juristkonda selles, et Eestis ei toimuks verevalamist ja Eesti lahkumine N Liidust toimuks vägivallata. Neljandaks. Soomukite liikumine Tallinna suunas ja Tallinnas oli vaid näivus, mis rahustas osa kõrgeid Moskva riigitegelasi.
Seepärast julgen kokkuvõtteks öelda, et minu „ülekuulatava seisuses“ osavõtt oli üheks teguriks, võibolla isegi otsustavaks teguriks, miks nn putś Eestis toimus verevalamiseta! Tuleb alati meeles pidada ja ka meelde jätta, et kindralid ei lähe lahingusse „omal soovil või tahtel,“ vaid saavad käsu ikka kõrgemalt poolt. Järelikult see M. Gorbatśovi jõustruktuuride nõunik, väidetavalt armeekindral, ei andnud ühelegi kindralile käsku tulistada Eestis inimesi. Ei ole kuulnud ega ka näinud seda üleliiduliste sõjatehaste, näit. Dvigateli, H. Pöögelmanni nim. Elektrotehnika Tehase jt. sõjatehaste ülevõtmise osavõtjana ja organisaatorina. Julgen väita, et mind ja tollast Tallinna linnapead Hardo Aasmäed võeti vastu ühe NL suurima sõjatehase „Dvigateli“ ülevõtmisel väga viisakalt... Arvatavasti nn ülevõtjate sekka ma sattusin võibolla just Moskva soovitusel, kuna endalegi ootamatult sain teada, et olen pandud mitme Eestile taasiseseisvust tagavate komisjonide liikmeks, millest mind küll varsti välja arvati, kuna ma ilmselt ei esindanud komisjoni kuulunud tegelaste ideoloogilisi vaateid.
Seega N Liidus saadi lõpuks aru, et liidu lagunemine peab toimuma verevalamiseta. USA juhtpoliitikud olid esialgu vastu N Liidu lagunemisele ja seega Eesti taasiseseisvumisele, kartes tuumasõda...?!
Õigusteaduse doktor
Ando Leps
Eestimaa Rahvarinde Konsultatiivnõukogu ja I Volikogu liige