Ministri nõunikul peaks olema doktorikraad

Nii kirjutavad 3. veebruaril k.a. ­vande­-advokaat, õigusteaduse kandidaat (1987) Jüri Raidla (s. 1957) ja akadeemik (2009), majandusteaduse ­kandidaat (1989) Urmas Varblane (s. 1961) (vt Jüri Raidla ja Urmas Varblane. „Väikese ­Eesti suur lugu“).

­Siinkohal on huvitav märkida, et mitmel juhtivatel kohtadel olevate akadeemikute ja ka mitte-akadeemikute haridustase piirdub vaid N Liidu ajal saadud kandidaadikraadiga, kui oli sedagi. Toon vaid paar näidet. Endine TÜ ja tänane TTÜ rektor Jaak Aaviksoo (s. 1954) on füüsika-matemaatikakandidaat (1981), akadeemik (1994). Endisel TÜ rektoril Volli Kalmul (1953-2017), oli kandidaadikraad geoloogias (1984). Endisel Eesti Maaülikooli ja TÜ rektoril Alar Karisel (s. 1958) ei olnud minu mäletamise järgi isegi kandidaadikraadi.
Mäletavasti, kui Lennart Georg Meri sai võltskirja alusel Eesti Vabariigi presidendiks (vt. Urmo Soonvald. Lennart Merist tegi presidendi võltskiri, Arnold Rüütlit aitasid tuhanded kätlemised. Õhtuleht. 26.08 2006), siis paljudel „isamaa poisikestel“ oli esimene töökoht minister, vaatamata haridusele, haritusest rääkimata.
Teadaolevalt on Eesti parlamentaarne mitmeparteiline vabariik. Nüüd lugupeetud akadeemik Varblane ja vandeadvokaat Raidla tahavad maksma panna, ilmselt seadustada „parteideülest arutelu, et kujundada arusaam, missugune tegevus on Eesti kui väikeriigi jaoks vaieldamatult tähtis“. Tahtmatult tekib siit arusaam, et tegelikult tahetakse üheparteilist süsteemi. Viide sellele tehakse kas tahtlikult või tahtmatult kompartei suunas, kus on siis võimalik seadustada „parteideülene arusaam“.
Kuid nimetatud härrasmehed märgivad väga õigesti, et Eesti paistab silma Euroopa Liidu liikmesriikide seas väga kõrge hinnataseme poolest, mis kannatab välja vast veel oma 5-7 protsendilist maksutõusu, enne kui rahvas tuleks tänavatele (lisades – mõningate arvates). Mine sa nüüd tea?

Objektiivsust on vähevõitu
Järelikult keskne küsimus on, kuidas luua uut rikkust. Nende arvates peab Eesti looma suuremat lisandväärtust.
Siinkohal tuleb teha väike selgitav ekskursioon. Õigus ja seadusandlus ehk positiivne õigus on kaks kardinaalselt erinevat nähtust, kus viimane tuleneb esimesest. Kahjuks Eesti õigusteadlased (võib-olla ka majandusteadlased) ei taha sellest hästi aru saada. Püüan selgitada. Kapitalistil (Eesti on teadaolevalt kapitalistlik riik) kui omanikul on õigus saada lisaväärtust ehk „maapealset jumalat“ tema erinevates vormides ilma tööd tegemata või siis vähese tööga. Tuleb meeles pidada, et lisaväärtus on eelkõige sotsiaalne kategooria, aga mitte majanduslik kategooria, nagu ekslikult arvas akadeemik Uno Mereste (1928-2009). Kapitalisti ehk omaniku õiguse lisaväärtuse saamiseks seadustatakse seadusandlike aktidega. Palgatööline seda õigust ei oma (vt. Ando Leps. Ühe Tartu Ülikooli kasvandiku meenutusi. Tallinn. 2018, lk. 57-58). Kahjuks nimetatud härrad sellest kõige tähtsamast seosest rikkuse loomisel oma artiklis ei räägi ühtegi sõna...
Lugupeetud Raidla ja Varblane annavad teada, et teadmuspõhine Eesti tähendab meie poliitikutele suuresti e-riiki, kus tänapäevane väikeriik on algusest lõpuni e-riik: e-valitsus, e-maksuamet, e-registrid, digiretsept jms. Kuid mitte ühtegi sõna, paljude arvates kuritegelikust e-valimistest, mida ei sätesta EV Põhiseadus ega kasuta ükski maailma demokraatlik riik peale Eesti Vabariigi, kuna see ei ole turvaline?! „Tänu“ Riigikogus kasutusel olevas mitteturvalisel e- valimissüsteemil, saigi reformierakond olla 17 aastat võimul... Kuidas siis nii, et Eesti tähelepanu keskmes olevad teadushärrad selle ülitähtsa asjaolu ära unustasid? Samal ajal nad kirjutavad, et „Eesti õiguskeskkond on üks Kesk- ja Ida-Eu­roopa paremaid, kui mitte kõige parem“... Tuleb ette, et paljudel „orjariigist“ pärit tegelastel, puudub tavaliselt võime oma tegusid objektiivselt hinnata.

Liiga kallis riik
Vandeadvokaat Jüri Raidla oma Nordea Kontserdimajas 19. veebruaril k.a. peetud kõnes kohtunikele, prokuröridele, notaritele, kohtutäituritele, advokaatidele ja õigusloojatele rääkis, et meie poliitiline peavool ei saa sellest aru, et me peame liiga kallist riiki. Riigikogu olgu ikka 101-liikmeline, mis sellest, et juba praegu on proportsioonid paigast ära – kui Eestis on 77 parlamendisaadikut 1 000 000 elaniku kohta, siis Rootsis on vastav number 36, Norras 33 ja Taanis 32.
Siinkohal on paslik öelda ka paar sõna meie ülepaisutatud advokatuuri kohta. Kui Eesti ennesõjaaegse vabariigis, kus elanikkonna arvukus oli tänasega sarnane, oli 400 advokaati (milline arv peakski olema optimaalne advokatuuri suurus ka tänases Eestis), siis Eesti NSV-s oli see arv 200 ja täna on meil ligi tuhat advokaati, siis allakirjutanu arvates tuleks pooled advokaadid (nad on ju haritud) saata tootvale tööle, või, et nad siis vahetaksid välja osa väheharitud riigiteenistujaid. Lõpetuseks kirjutavad ülalnimetatud härrad, et „Eestisugusel väikeriigil on suurriikide ees tohutud eeli­sed, võtmaks liidriroll Euroopa Liidu tulevase ülesehituse kujundamisel“. Kuid allakirjutanu rõhutab, et kaugeltki mitte selliste meetmetega, milliseid need kaks härrameest pakuvad.