Mõttel ja une­nägudel on jõud

13.12.2019 14:10
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Nagu kotkatiivad, laotusid kargel sügishommikul pilved üle linna. ­Härmatis aknalt sulas silmnähtavalt, nagu oleks keegi sellele kuuma vett peale valanud.

Tundsin tollel hommikul ennast kuidagi eriliskummaliselt. Küll hakkasin kohvitassi mikrouuni tõstma, küll sättisin pudrukausi kohviautomaadi alla. Lisaks nendele hajameelsusseikadele pistsin seemnesaia sügavkülmikusse ja otsisin seda päris tükk aega, ega ei leidnud. Nii jäigi pudrukausi kõrvaseks vaid tassike kohvi.
Mõnikord ei suuda ma hommikuti ennast käima lükata, jalad ei taha sõna kuulata ja mõtted viibivad alles viimases unenäos, nagu tolsamal hommikul.
Telefonihelina peale vandusin tulist kurja, et kes see, pagan, hommikul küll helistab! Kas ta pole juba harjunud, et enne lõunat mind ei tülitata! Vaatasin tirisevale telefonile otsa, aga ei suutnud seda ikkagi leida. Tüüpiline mina!

Hirmujudinad jooksid üle
Pärast hommikusööki ja hädavajalikke protseduure istusin lihtsalt oma antiiksesse tugitooli ja vajusin mõtteisse. Kes teab, kui kaua ma seal istunud olin, ja kui kauaks veel istuma oleksin jäänud, kui poleks telefonitirin mind taas reaalsusesse toonud. Sellel korral juba leidsin telefoni üles ja suutsin kõnele vastata, kuigi ma ei kipu võõrastelt numbritelt tulnud kõnedele vastama.
„Tee uks lahti, tahtsid ju teda enne näha, kui ma ta teise matusebüroosse üle toimetan!“ Võõra mehe nõudlik hääl tundus sedavõrd ärritunud olevat, et ma lausa võpatasin.
Põrnitsesin telefoni ja silmasin aknast välja. Ühtegi võõrast autot ma silmapiiril ei näinud. Hirmujudinad jooksid üle ihu, ja mulle tundus, et mu juuksed isegi tõusid püsti pähe. Ma ei kuulnud, millest mees pajatas, sest telefon kukkus lihtsalt sõrmede vahelt maha.
„Mina ja tahtsin laipa näha? Uhh!“ Siin peab mingi segadus olema. Ilmselt on aadressiga eksitud. Kõige kummalisem on see, et kolme päeva eest sai mu kooliõde, kellega me lapseeas pidevalt koos mängisime, autoõnnetuses surma, ning ma pole lakanud siiani temale mõtlemast. Arvasin juba, et meeltesegaduses olen oma mõtte teoks teinud, sest ma ei mäletanud, et ma oleksin avaldanud soovi tema surnukeha näha, kuigi mõtteis mul see püsis.
Istusin tardunult tugitoolis edasi, ega ei kavatsenudki ennast liigutada, kuni kuulsin koputust uksele. Alles siis tormasin nagu tuulispask esikusse ning keerasin ukse lukust lahti. Ukse taga seisis võõras mees, näost kaame nagu vahakuju.
„Tere. Kas teie olete Mareena? Tõin teile kurva uudise, Ritat ei ole enam kahjuks meie hulgas. Olete oodatud ta ärasaatmisele,“ ulatas võõras mees mulle ümbriku ja kadunud ta oligi, nagu poleks ma temaga kohtunudki.

Jätkub ajakirjas...

 



Vaadatud 425 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi