Naine sõbrale: „Liblikad on kõhus...”

Keit püüab koos usaldusväärse kaaslasega aru saada, kas tema suhtumises kolleegi on kirge rohkem kui professionaalsust.

„Mulle meeldib üks töökaaslane, aga ma ei tea, kas ka tema tunneb samamoodi,“ ütleb 27aastane Keit. Ta süütab sigareti ja jätkab: „Iga kord teda kohates lähen näost punaseks ja mu päikesepõimiku taga hakkab möllama sada liblikat. Ma räägiks talle oma tunnetest, aga kardan, et tal on minust ükskõik ja ma jään pärast naerualuseks. Mida ma teen? Ma olen selle peale nii palju mõelnud, et hakkan tasapisi juba iseendagi tunnetes kahtlema.“

Arusaamatute signaalide virvarr
Vaid romantilistes filmides toimub kahe inimese vahel kõik ludinal: saatuslik kohtumine, sütitavad pilgud, kuumad puudutused, kirglikud suudlused ja kirsikeseks tordi peal parandamatu armumine.
Tegelik elu on täis arusaamatuid signaale, segavalt möllavaid hormoone, teineteise vääritimõistmist, ühepoolset kiindumust, ootamatult kiiret tüdinemist, huvi kandumist ühelt objektilt teisele või lihtsalt siirast hämmeldust: mis kurat siin üldse toimub?
Olukorda, kui kahe inimese vahel tekib midagi enamat kui sõprus, on püüdnud defineerida ja mingisugustessegi raamidesse suruda tuhanded kirjanikud, luuletajad, filmitegijad ja muidu romantiliselt meelestatud tavakodanikud. Tuleb tunnistada, et täpset määratlust või üheselt mõistetavat eneseabiraamatut pole kiindumuse kohta veel loodud. Ehk kõige kaugemale on jõudnud teadlased, kes mainivad ettevaatlikult, et kiindumuse tekkides vallanduvad inimese organismis teatud kemikaalid, mis keeravad änksi täis kodaniku harjumuspärase käitumise ja mõtlemise pehmelt öeldes pea peale.
Kiindumus – eriti algfaasis – on meeldiv, ent vastuoluline tunne. Mida ma ikkagi täpselt tunnen? Kas teine tunneb samamoodi? Kui ei, siis mida tema tunneb? Mis saab edasi? Kas üldse saab? Kuidas ma aru saan, et ka teisel on minu suhtes mõned laperdavad liblikad kõhus?
Haarame viimasel küsimusel tundlaist ja proovime kiindumuse segasummasuvilas leida mõned abistavad pidepunktid, mis peaksid aitama mõista nii sinu kui sinu kaaslase võimalikku kiindumuse olemasolu.

Ajataju kaob ja jutt ei lõpe
Kui paned tähele, et ühtäkki võid sa mõne inimesega rääkida tunde ja tunde kasvõi täiesti tühistel teemadel ja ikka läbib sind  tunne, et pooled asjad on jäänud rääkimata, võime rääkida potentsiaalsest kiindumusest.
Eriti veel, kui märkad imestusega, et su vestluspartner võib puudutada teemasid, mis sind tavaolukorras ärritavad – aga nüüd on kõik hästi, sa kuulad tema vadinat tüünel ilmel ja võimalik, et sinu kõrvad õhetavad kergest mõnutundest.

Lemmiktegevusi tehakse nüüd kahekesi
Kindlasti on tegevusi, mida oled eelistanud siiani üksinda teha. Olgu selleks linnuvaatlus, naabrimuti rõdule konide nipsutamine või margikogu korrastamine. Need on olnud sinu tegevused, mõeldud ainult sinu enda meeleolu turgutamiseks.
Aga nüüd avastad üllatusega, et jälgite linde koos – käsikäes – ja see ei häiri sind üldse. Pigem vastupidi: sa soovid salamisi, et see linnuparv jääkski teie pea kohale tiirlemagi. Igavesti.
Sama kehtib ka tegevuste kohta, mis on erinevad, kuid mida on ikka koos hea teha. Kui sina putitad motikat ja su kaaslane loeb kõrval raamatut ning sulle tundub olukord siivsalt erutav, võid olla suhteliselt kindel, et Jaan Krossi manustav raamatukoi on juba ühte serva pidi sinu südame külge kleepunud.

Vaikimine tundub mõnus
Üksinda vait olla on normaalne, et mitte öelda mõnus tegevus. Kui kaks inimest juttu puhuvad ja nende dialoogi tekib paus, on see tunne reeglina võõrastav, ebamugav. Aga nüüd oled koos inimesega, kelle kõrval istudes või niisama murul vedeledes ja pilvi vahtides võid olla midagi ütlemata pikki minuteid. Ja sellest hoolimata, olla on mugav, turvaline ja hea.
Tundub, et selles olukorras on sõnad üleliigsed, sest teie vahele on pugenud miskit enamat kui pelk verbaalne tärin.

Väikesed muutused jäävad silma
Sa tuled tööle ja ainult tema märkab, et sul on uued prillid. Või tabad end trennikaaslasele komplimenti tegemast, kuna tema ketsidel on uut värvi paelad. Või sa märkad, kuidas ainult tema kõverdab seltskonnas kohvi juues naljakalt nimetissõrme.
Kui ühtäkki omavad pisikesed detailid sinu jaoks tähendust, võib kahtlustada talla all kiindumuse trepist üles turnimise esimest astet.

Naer ja põimunud pilgud
Te kõnnite kõrvuti ja järsku su kaaslane koperdab. Lihtne äpardus, ent te mõlemad lõkerdate sama õnnelikult kui esimest korda poevargusest puhtalt pääsenud teismelised. Kui sind ja sinu kaaslast ajab naerma või muigama praktiliselt iga pisiasi, mida teine teeb, on esmane diagnoos pandud: progresseeruv kiindumuse teke.
Kõik ju teavad, et teise kiusamine ja kerge õrritamine on lapselik tegevus ja ei sobi kuidagi täiskasvanute maailmapilti. Ühtäkki on aga ajaratas end kui tagasi kerinud ja te leiate end teineteist nügimast, järele ahvimast või andmast teineteisele lapselikke hüüdnimesid. Ja ennäe! Tegevused, mida sa kaks nädalat tagasi poleks isegi purjus peaga sooritanud, tunduvad nüüd igati mõistlikud, isegi hädavajalikud. Ära muretse, sa pole muutunud ei dementseks ega sinu ajus pole lõhkenud oluline veresoon: oled lihtsalt kiindunud ja see uus seisund panebki sind lapselikult tegutsema.
Tavaliselt ei ole teisele inimesele silma vaatamine kuigi seksikas tegevus. Aga nüüd on kõik teisiti: te otsite teineteise pilku ja kui see on käes, tunned nagu upuksid teise lõpututesse silmadesse.

See reetlik kehakeel...
Lõpetuseks on jäänud üks reetlikumaid ja olulisemaid tunnusmärke: teie kehakeel kõneleb teie eneste eest. Võib-olla te ise ei märkagi, aga kõrvaltvaataja näeb selgesti, kuidas te igal võimalusel püüate teineteist puudutada või teise najale toetuda. Te limpsate sagedasti keelega üle huulte. Teie peopesad higistavad ja üle keha käivad arusaamatud kuumalained. Te mängite oma juustega, ise seda märkamata. Kui istute, ristate jalgu ja sätite neid tagasi kõrvuti märkimisväärselt sageli. Ja mis peamine: te, kallikesed, ju punastate pidevalt nagu rõõsad ladvaõunad! Kõik eelnev annab tunnistust, et teie vahele on end mõnusalt sisse seadnud jumalik säde, mis võib tähtede soodsa seisu korral viia armumise ja lõppeks – miks ka mitte! – abieluni.